Eestis on 393 linnuliiki, kellest üle poolte on haudelinnud, kuid on ka põnevaid eksikülalisi, kes rännakuil või tormituulega siia satuvad. Lindude avar tiivuline maailm on tihedalt seotud kogu meie keskkonnaga ja annab ühtlasi teadmisi keskkonnamuutuste kohta, nii võime näiteks kliimamuutusi aimata linnuliikide käitumise põhjal. Järjest rohkem jääb siia linde, kes muidu talveks ära lendasid, rändurid naasevad üha varem. Lindude vaatlemine on hea võimalus loodusmaailma tundmaõppimiseks: tarkus ümbritseva kohta ei sünni iseenesest, vaid selleks peab vaatlema, mõtlema ja suhtlema, nagu ütleb näituse tutvustuses looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus.

Siinsele virtuaalnäitusele kogume kokku peegelduse sellest, kuidas linnud on looduskeskkonnast lennanud meie rahvapärimusse ja -kunsti, maalidele ja tarbeesemetele, raamatutesse ja lastetuppa – ning sealtkaudu muuseumidesse, arhiividesse ja raamatukogudesse. Igas kogus on kindlasti vähemalt üks lind. Aga missugune on tema lugu, missugustes kontekstides ja miks teda mäletatakse, on ta tuli- või siurulind või on tal reaalne prototüüp looduses, armastab ta rännata, on teda vaja hoida, kaitsta või uurida – sellest kõnelevad juba eksponaadid igaüks eraldi. Marie Under ja Friedebert Tuglas, kelle kultuurikogud panid aluse Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse loomisele, olid mõlemad kirjanikud, keda loodus inspireeris. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, mis asutati 1955. aastal, oli aga esimene Teise maailmasõja järgne looduskaitseorganisatsioon Eestis.

Ekskursioon Tartus koos lindude määramisega, juhatab Eesti Ornitoloogilise Ühingu esimene juhataja professor Johannes Piiper, 1935. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum

Näitusega tähistame Eesti Ornitoloogiaühingu 100. sünnipäeva.

Eesti Ornitoloogilise Ühingu asutamise võtsid 1921. aasta mais ette vastse Eesti rahvusülikooli rektor, nina-kõrva-kurguarst professor Henrik Koppel, tulevane zooloogiaprofessor ja looduskirjanik Johannes Piiper (kaitses doktoritöö Londonis 1927), botaanik Gustav Vilbaste, konservaator Mihkel Härms, aga asutajate hulgas oli ka näiteks üks eestikeelsele maateadusele alusepanijaid soomlane Johannes Gabriel Granö.

Eesmärkideks olid toona kodumaal alatiselt ja ajutiselt asuvate linnuliikide täpne kindlaksmääramine, kodumaa lindude eluviisi uurimine, kodumaa rändlindude tuleku ja mineku täpne tähelepanek, teadmiste levitamine lindude elust ja olust kõnes ja kirjas rahva hulgas ning lindude kaitse.

Pooleldi krutskiga tahaks küsida, kuidas ja mismoodi on jõudnud teadmised lindude elust ja olust rahva hulka? Kutsume kõiki näitusel osalema! Selleks palume raamatukogudel, arhiividel, muuseumidel ja teistel mäluasutustel saata meile põnevaid linde oma kogust. Palun ärge piirake end saja-aastase ajaperioodiga ning kitsa žanrimääratlusega: ehk on teie kogus mõni põnev tarbe- või mänguasi linnuga? Saanitekk? Õllekapp? Linnupärimus? Filmilõik? Ootame väga 1–5 digieksponaati adressil keskkond@utkk.ee.

Kui mäluasutusel on võimalik, siis oleks väga vahva, kui oma näitusemajas oleks eksponeeritud üks lind enda kogust: see oleks justkui värav virtuaalnäitusele.

Näituse kuraatorid:
Elle-Mari Talivee Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur ja
Horisont 2020 projekti „EnviroCitizen“ Eesti-poolne koordinaator
Marin Jänes Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadussekretär
Ülle Sillasoo Vaida Põhikooli ja Merivälja Kooli loodusainete õpetaja
Andres Kalamees Eesti Ornitoloogiaühingu projektijuht

 

Näitusest on esialgu valmimas pisike katsenurgake (klõpsa pildil): kavas on platvormi laiendada, varustada eksponaate loodusharidusliku, aga ka ilukirjandusliku taustaga, otsida partnereid ka kaugemalt. Lehe dubleerime rahvusvaheliste partnerite tõttu ka inglise keelde.