Savist turteltuvi

Liik:
Turteltuvi
Ladinakeelne nimetus:
Streptopelia turtur
Arvukus:
Alla 3000 paari
Elupaik keskkonnas:
Rändlind, kelle pesitsusala hõlmab Euroopat, Põhja-Aafrikat ja Lääne-Aasiat, kuid puudub Skandinaavias ja Põhja-Venemaal.
Asupaik mäluasutuses:
Eesti Rahva Muuseum Tartus Raadil
Ilmnemispaik:
Saviviled

Ilmselt on meil kõigil olnud mõni savist lind, keda saab sabast puhuda. Tunnuspildil on savituvi, kelle ostis Kaleph Jõulule  tema isa Mihkel Jõulu Rapla laadalt 1936. aastal enne poja I klassi minekut. “Neid müüs setu kausimüüja.”

Kogu Tartu Naiskutsekooli keraamika osakonna tööde näidiseid, tööriistu. Muuseumile kinkinud Hilda Tover, keraamika õpetaja 1927-1941.

Vasakul pildil ootab puhujat Tartu Naiskutsekooli keraamikaosakonna lindvile. Põhiliselt tehti koolis keraamikat kodumaa savist, kuid glasuurid telliti peamiselt Meissenist, Bidtelia vabrikust. Kõik nõud on vabalt treitud, kipsvorme ei kasutatud. Koolil oli väike muhvelahi, mida Köeti ainult okaspuudega. Vähesel määral maaliti ja põletati ka portselani. Lindvile põhja all on koolimärk NÜKT.

 

Üks omamoodi lindvile tuleb aga ette kooliõpilastelt 1992. aastal kogutud materjalide hulgas. Tegemist on poliitilise paroodiaga Uriah Heepi laulule “Lady in Black”:

Kui ma oleks savist lind
ja keegi puhuks persest mind,
ma tõuseks üles kõrgele
ja situks Vene vapile.

Eda Tagamets “Mutionu solgitorus ehk mõnda lauluparoodiatest koolipärimuses”

 

Siinkohal tasuks üle korrata Eesti tuvid ja turteltuvid Eesti Ornitoloogiaühingu aasta linnu lehelt. Neist turteltuvi, keda savituvi pisut meenutab, levis Eestisse alles 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku ning muutus tavaliseks alles 1960. aastatel. Ta on on üks enim ohustatud põllumajandusmaastike lind Euroopas.