Rongad lavastuse „Seersant Musgrave’i tants“ dekoratsioonikavandil
- Liik:
- Ronk e kaaren
- Ladinakeelne nimetus:
- Corvus corax
- Arvukus:
- Pesitsusajal 4000–6000 paari, talvel 15 000–25 000 isendit
- Elupaik keskkonnas:
- Eelkõige lagedad kultuurmaastikud, kuid ka mägialad, rannik ja laiud, vahel ka linn
- Asupaik mäluasutuses:
- Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
- Ilmnemispaik:
- Dekoratsioon
1974. aastal lavastas Mikk Mikiver Draamateatris näidendi „Seersant Musgrave’i tants“ (tõlkinud Paul-Eerik Rummo). Tegemist on 1950ndate aastate lõpu ja 1960ndate aastate alguse üheks olulisimaks inglise näitekirjanikuks peetava John Ardeni ilmselt tuntuima teosega. „Briti Brechti“ Ardeni 1959. aastal valminud tugeva poliitilise sõnumiga näidendi keskmes on sõda ja selle meeletus.
Kujunduse Draamateatri lavastusele tegi kunstnik Aime Unt. Oktoobris 2021 ilmunud raamatus „Aime Unt“ (koostaja Kadi Herkül) räägib kunstnik lavastuse kohta järgmist:
„Selle kujunduse keskmes oli telk-süsteem – suur valge riie nagu kõike kattev lumi –, mida tõsteti stangest ja selle alt avanesid pildid. Portaalis olid plekist raagus puud lindudega.
„Musgrave’i“ kujundus algas unenäost: nägin unes vanema Bruegheli maali „Pime juhib pimedaid“ ja soovitust, et mine raamatukokku. Läksin. Otsisin välja unes nähtud pildid ja saingi sealt materjali.“
Bruegheli maalil linde ei ole, neid ei ole ka näidendi autori John Ardeni remarkides. Küll aga mainivad siin-seal linde näidendi tegelased, näiteks lk 113–114:
Annie (mundrit üleval hoides): Ennäe, siin on see väike auk, kust püssitääk sisse läks. Nii kergesti läks sisse!… Minu keelel on tema veri, nii et kuulake, mis see ütleb. Tääk on kaarnanokk. See munder on kaevuri. Ja see hernehirmutis – see on linnupuur. Mis mul muud teile öelda!