Loodusmuuseumi vanim topis – üle 150 aasta vanune väiketrapp

Liik:
Väiketrapp
Ladinakeelne nimetus:
Tetrax tetrax
Arvukus:
Eestis kohatud vaid neljal korral
Asupaik mäluasutuses:
Eesti Loodusmuuseum Tallinna vanalinnas

Loodusmuuseumi teadaolevalt vanim topis on väiketrapist, kes lasti 1862. aasta septembris praeguse Tallinna linna territooriumil Koplis. Topise hea seisukord on ilmekas näide eksemplaride järjepidevast hoolitsemisest muuseumis.

Väiketrapp on lõunapoolsete steppide liik, kes on Eesti aladele aegajalt sattunud eksikülalisena. See väiketrapp on esimene selle liigi leid Eestis. Kokku on Eestis väiketrappi kohatud vaid neljal korral ja seda juba enne 1936. aastat.

Tänapäeval võib Kopli poolsaarel jalutades ette kujutleda, kuidas 19. sajandi lõpupoole asendas praeguseid rajatisi lai heinamaa. Väiketrappi märganud ornitoloog ehk linnu-uurija võis septembrikuus vaikseks jäänud maastikul kuulda väiketrapi õhkutõusu vurinat ja näha linnule omast lendu – kiired tiivalöögid vahelduvad lühikeste lauglendudega, mida saadab hele vilistav häälitsus. Ja siis käib püssipauk!

 

Muuseumikogud ei kasva enam ammuilma püssipaukude arvelt, vaid hoopis läbi juhuslike õnnetuste ja hukkumiste, mida põhjustavad klaaspinnad, elektriliinid, autod või hoopiski kodukassid.

Enne tänapäevaste teadusmeetodite väljaarendamist uurisid ornitoloogid linde püssi abil, kuna see oli ainuke viis haruldasemaid kohatud linde põhjalikult ja lähedalt vaadelda. Tänapäeval aitavad liiki ka tagantjärele tuvastada teleoptikaga tehtud fotod ja ka häälte salvestused. Lindude rändeid saab uurida rõngastamise, radari ja gps-seadmete abil.

Muuseumis saavad hukkunu jäänused uue elu ning hakkavad täitma loodushariduslikke või teaduslikke eesmärke. Lisaks liigitunnustele huvitab tänapäeva teadlasi ka kõige teravama silma eest peidus olev teave, mis paikneb pärilikkusaines DNA-s või kudedes seal asuvate mürkide näol. Kõik see täiendab teadmisi evolutsioonist, liigi arengust, keskkonnas asuvatest mürkidest ja nende mõjust elustikule.

Julmana tunduvaid püssiga loodust uurivaid teadlasi ei tasu hukka mõista, sest nüüd on uuringuteks säilinud materjali ka 150 ja rohkema aasta tagant – see on tänapäevase ja tulevikus areneva teaduse käes väärt kraam.