1938

28. jaanuaril 1938 allkirjastas riigihoidja Konstantin Päts oma otsusega nr 35 „edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu” Eesti Teaduste Akadeemia seaduse.

12-liikmelise Akadeemia esimene täiskogu istung toimus sama aasta aprillis. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt saadeti Akadeemia laiali – 17. juunil 1940 oli Vabariigi President sunnitud dekreediga selle tegevuse lõpetama. 1945 Akadeemia taastati, kuid nüüd juba Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Teaduste Akadeemiana. Selle koosseisus alustas 1. jaanuaril 1947 tööd ka Keele ja Kirjanduse Instituut, mille ühest osast sai 46 aastat hiljem Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Teaduste Akadeemia pidulik avaaktus
Teaduste Akadeemia pidulik avaaktus 22. oktoobril 1938 Tallinnas Kaubandus-Tööstuskoja saalis. FOTO: Filmiarhiiv

1970

8. mail 1970 tegi kirjanik ja akadeemik Friedebert Tuglas testamendi, millega pärandas oma vara Teaduste Akadeemiale. Testamendis avaldas ta ühtlasi soovi, et tema kodus Nõmmel loodaks majamuuseum-uurimiskeskus. Tegemist oli kirjanikepaar Artur Adsoni ja Marie Underi 1933. aastal valminud eramuga, kuhu 1944 pärast pärisomanike pagulusse minekut lubati oma kodu rajada Friedebert ja Elo Tuglasel, kelle kodu Tartus oli maha põlenud.

Tuglas oli alates 1946 olnud Teaduste Akadeemia korrespondentliige ning jäi selleks ka kõige karmimatel stalinistlikel aegadel, mil ta oli välja visatud nii tema enda asutatud Kirjanike Liidust kui ka mujalt ja kaotanud oma loomingu avaldamise võimalused. Ilmselt tunnustusena selle kummalise sõltumatuse eest pärandaski Tuglas oma käsikirjad, raamatukogu, kunsti- ja fotokogu Teaduste Akadeemiale. Pärandvara arvele võtmise komisjoni nimekirjade andmetel oli Tuglaste raamatukogus 12 618 raamatut ja kunstikogus 1014 teost.

Tuglase tõenäoliselt viimane autogramm, 1971. Tuglas kinkis 14. märtsil 1971 keeleteadlasele Helgi Vihmale kaks köidet kirjastuselt Eesti Raamat oma vastilmunud kogutud novelle

1971

2. märtsil 1971, Tuglase sünnipäeval, kuulutati välja esimesed temanimelise novelliauhinna saajad.

Novelliauhinna rajas Tuglas ise – juba 1969 andis ta Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja Kirjanike Liidu juhatusele teada oma otsusest asutada iga-aastane kirjanduslik auhind: „Kuna minu ilukirjanduslikus toodangus on domineerinud novell, siis on mu südamel eriti selle žanri tulevik.“ Nii lihtsalt see siiski ei käinud. Kiri jäi vastuseta ning alles pärast uut kirja, kõrgete nõukogu ametnike külaskäike Tuglaste kodus (Tuglas oli jätkuvast palaganist sedavõrd tüdinud, et tahtis juba loobuda), lubati tal 6. novembril 1970 raha auhinnafondi üle kanda. 2. märtsil 1971, kui esimesed laureaadid välja kuulutati, laureaadimedalit ja meenetrükist üle ei antud. Juba järgmisel kuul Tuglas suri, tema kodumaja läks remonti ja alles 1976, kui see majamuuseumina külastajatele avati, olid sinna meenete kätteandmiseks kohale kutsutud kõik senised laureaadid.

Tänaseks on Tuglase novelliauhind kõige pikema ajalooga järjepidevalt väljaantav kirjandusauhind.

Tuglase novelliauhind 2018 Armin Kõomägi
Tänavu anti Tuglase novelliauhinnad välja 47. korda. 2017. aasta novelliloomingust valis žürii välja Armin Kõomäe (fotol koos Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejevi ja Kirjanduskeskuse direktori Jaan Unduskiga) novelli „Goglomov“ ja Lilli Luugi novelli „Auk“. Taustal Valdemar Väli portree Tuglasest, 1947
FOTO: Janika Kronberg

1971

27. mail 1971 andsid EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse, millega tehti Akadeemiale ülesandeks avada „Tallinnas Nõmmel, majas, kus Fr. Tuglas viimastel aastatel elas, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Kirjandusmuuseumi filiaalina Friedebert Tuglase Majamuuseum“.

28. septembril rajatigi Akadeemia presiidiumi otsusega Tuglase Majamuuseum. Majamuuseumi juhatajaks sai kirjandusteadlane August Eelmäe.

Juba alates augustist 1970 kuulus Akadeemia juhtkonna äranägemisel Eelmäe tööülesannete hulka kirjaniku abistamine tema „Kogutud teoste“ käsikirjade viimistlemisel ja ettevalmistamisel. Tuglase eluajal viibis Eelmäe tema juures enamasti ülepäeviti ja oli majaga seetõttu juhatajaks saades tuttav. Varahoidjaks kutsus ta Valter Kruudi, kellega nad olid olnud kursusevennad Tartu Ülikoolis. Koos vedasid nad majamuuseumit (hiljem Kirjanduskeskuse muuseumiosakonda) 31 aastat.

Elutuba Nikolai Triigi Konrad Mäega
Fotol on Tuglaste elutuba 1963. aastal, seinal ripub üks Kirjanduskeskuse kollektsiooni kuuluvatest eesti kunstiloo tippudest – Nikolai Triigi „Konrad Mägi portree“. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, F96/A15
FOTO: A. Rätsep

1976

2. märtsil 1976, kirjaniku 90. sünniaastapäeval, avati Tuglase Majamuuseum külastajatele.

Pärast Tuglase surma laiendati hoonet – teisele korrusele ehitati juurde väike konverentsisaal ja esimesele korrusele tööruum uurijatele. Laiendus toimus Tuglase plaanide kohaselt, kelle sooviks oli luua oma kodust majamuuseum-uurimiskeskus. Nii ka läks ja praeguseks on majamuuseumist kasvanud välja Kirjanduskeskuse muuseumiosakond, mis haldab nii Tuglase kui ka Artur Adsoni ja Marie Underi kultuurivara, Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriikides kunstikogu ja Paul Reetsi raamatu- ja kunstikogu. Maja on külastajatele avatud, korraldatakse ekskursioone, loenguid, seminare, näitusi, kohtumisi kirjanikega ja palju muud. Sama oluline on uurimistöö, nt vahendatakse eesti rahva ajaloolist kultuuripärandit avalikkusele teaduslikult toimetatud väljaannete ettevalmistamise ja kirjastamise kaudu.

Tuglase majamuuseumi juurdeehituse käigus valminud tööruum uurijatele. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKF13-21-10HFFO
Tuglase Majamuuseumi juurdeehituse käigus valminud tööruum uurijatele, 1976. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKF13-21-10HFFO

1993

19. jaanuaril 1993 nimetas Teaduste Akadeemia Tuglase Majamuuseumi ümber Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks, 4. oktoobril loodi endise Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakonna (loodud Instituudi kirjandussektorite baasil 1988) ning varasema majamuuseumi ühendamisel uus teadusasutus – Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

27. oktoobril Kirjanduskeskuse nõukogu poolt vastu võetud ja 13. detsembril Akadeemia üldkogu poolt kinnitatud esimese põhikirja kohaselt oli Kirjanduskeskuse ülesanne „eesti kirjanduse ainestiku kogumine, uurimine ja publitseerimine“.

Direktori kohusetäitjaks sai Piret Kruuspere, esimeseks teadussekretäriks Piret Viires.

Fragment 1994. aasta käskkirjast, millega jaotati tööülesanded direktori kohusetäitja Piret Kruuspere ja teadussekretär Piret Viirese vahel

1993

1993–1996 lisandus Kirjanduskeskuse kogudesse Marie Underi ja Artur Adsoni Rootsis soetatud raamatukogu, kunstiteoseid ja isiklikke esemeid.

Majas, kuhu Tuglase ettepanekul rajati pärast tema surma majamuuseum-uurimiskeskus ja millest on tänaseks kujunenud Kirjanduskeskuse muuseumiosakond, kuulus algselt kirjanikepaar Underile ja Adsonile. Adson kirjutab: „Tolleaegsete üürihindade juures leidsin, et üheksa aasta üüri arvel võinuksin ehitada paraja elamukese Nõmmele. […] Lisa laenu tuli Voldemar Puhkilt ausõna peale, mõningad materjalid jäid saksa metsafirmale esialgu võlgu ja alusvara moodustasid mõned mu elukaaslase auhinnad. 3. oktoobril 1933 kolisime oma värskesse neljatoalisesse sisse – et lahkuda sealt 20. septembril 1944 suure Rootsi sõidu ajal.“

Perekond põgenes Rootsi 20.–22. septembril 1944 laevaga Triina. Pärast põgenemist nende vara majja suurt järele ei jäänud, välja arvatud mõni mööblitükk ja kunstiteosed, mis Tuglas laetühikust leidis.

Laikmaa Mutti
Ants Laikmaa, Mutti. Marie Underi portree, 1904. Selle 21-aastasest Underist tehtud pastellmaali kinkis Laikmaa Underile. Ka see kunstiteos oli nende kaheksateistkümne seas, mille Tuglas maja laetühikust leidis. Nagu teisedki Laikmaa maalid, deponeeris Tuglas selle Laikmaa juubelinäituse puhul 1966 ajutiselt Tallinna kunstimuuseumisse. Tagasi jõudis maal oma koju alles 2004, peale seda, kui muuseumi oli külastanud president Lennart Meri. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1122-UA

1996

25. märtsil 1996 valiti Kirjanduskeskuse direktoriks Toomas Liiv.

Oma valimisel lubas Toomas Liiv jätkata postmodernistlikku uurimussuunda, kus valitseks arvamuste paljusus, mis annaks senisele üheplaanilisele Eesti kirjandusloole erinevaid ja kõikelubavaid tõlgendusi („Tuglase ja Underi Kirjanduskeskusel uus direktor“, Päevaleht 13.04.1996).

Baltimaade kirjandusteadlaste kolmanda ühiskonverentsi lõpupeol Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas, detsember 1999. Ees vasakult Piret Kruuspere, Guntars Godiņš, Elo Lindsalu, Dalia Čiočytė, teises reas Dainora Pociūtė, Benedikts Kalnačs, Dace Bula, Janīna Kursīte, Dalia Satkauskytė, Toomas Liiv, kõige taga Eva Kalniņa ja Jaan Undusk

2000

7. veebruaril 2000 valiti Kirjanduskeskuse direktoriks Jaan Undusk, kes juhib Kirjanduskeskust ka praegu. Oma programmkõnes kirjeldas Jaan Undusk Kirjanduskeskust kui elitaarset rahvusuuringute instituuti, mis nagu mitmed välismaised eeskujud pakuks võimalust kõrgkoolitusega uurijail keskenduda üksnes kirjutamisele („Jaan Undusk valiti teadusasutuse juhiks“, Päevaleht 8.02.2000).

Jaan Undusk
Kirjanik ja kirjandusteadlane akadeemik Jaan Undusk on valitud Kirjanduskeskuse direktoriks neljal korral – 2000., 2005., 2010. ja 2015. aastal. FOTO: Siim Lõvi/ERR

2003

2003 alustas Kirjanduskeskus sihtfinantseeritava teadusteemaga „Eesti identsusnarratiiv: kultuuri ideoloogilised ja retoorilised mudelid (2003-2007)“.

Kirjanduskeskuse üheks uurimuslikuks prioriteediks sai Eesti kultuuri uurimine ajalooliselt multikultuurse nähtusena. Seniste identsusmääratluste rahvuskesksesse perspektiivi toodi lisa geograafiliste tegurite tähtsustamisega tänase Eesti identsuse ajaloolises kujunemises. Eesti kultuurilise identsuse analüüsil on rahvuslik aspekt möödapääsmatu, kuid uueks eesmärgiks võeti näidata, et tänase eesti rahvuslik-riikliku identsuse juured peituvad ka mitmetes rahvuslikult ja/või keeleliselt „teistes“, „võõrastes“ või isegi „vaenulikes“ kogukondades. Näiteks baltisaksa kultuuris või Teise maailmasõja järgses globaalses eesti pagulaskultuuris.

Lisaks mitmetele teistele raamatutele ilmus teadusteema raames Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kirjastuselt ka arvuka autorkonnaga üle 800-leheküljeline kirjanduslugu kirjandusprotsessist paguluses pärast II maailmasõda

2007

17. märtsil 2007 kirjutati New Yorgi Eesti Majas alla kinkekiri, millega Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides annetas oma kunstikogu Kirjanduskeskusele. Tegemist on haruldase pagulaskunsti koguga, ehk isegi ainsa omataolisega, mille puhul kogumist suunas kaalutud valik.

1968 otsustati luua kogu, mis talletaks väliseesti kunsti silmapaistvaimad teosed. Kogu teokssaamist loodeti rahastada iga-aastaste ostude ja annetuste teel. Pagulaskunstnike poole pöörduti ettepanekuga, et nad saadaksid Kultuurfondi kunstikogu jaoks oma loomingut. Sobivate teoste valiku tegemiseks ja kinketeoste kunstiväärtuse hindamiseks moodustati komisjon. Kuni 1975 koguti 33 kunstiteost, siis kogumistöö lõppes. Aja jooksul on viis neist tõenäoliselt hävinenud.

2007 sai teoks kunstikogu ühe asutaja, Eduard Rüga, peamine eesmärk, kes soovis talletada väliseesti kunsti iseloomulikumaid ja silmapaistvamaid teoseid seni, kuni Eesti on taas vaba ning on võimalus paigutada need kodumaa muuseumisse.

Rüga Maamullast päikeseni
Eduard Rüga. Maamullast päikeseni, 1968. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1148-KF. Väljavõte Kultuurfondi kunstikogu ühe asutaja Eduard Rüga kirjast Arno Vihalemmale Rootsi 1968: „Hei, pärnakas! pean Sinule raportima, et maalid tulid ilusti kohale ja laupäeval anname osalise otsuse kunstiküpsuse üle, mida E. K.-fondi juhatus fikseeris juryle väga lihtsalt: „igalt mehelt tema parim töö“.“

2008

2008 alustas Kirjanduskeskus uue sihtfinantseeritava teadusteemaga „Autogenees ja ülekanne: Moodsa kultuuri kujunemine Eestis (2008-2013)“, et uurida Eesti kirjakultuuri identsusloome mehhanisme isetekke ja kultuuriülekannete pingeväljas.

Teema alushüpoteesiks oli, et eesti rahvusliku identsuse juured on hübriidsed ning peituvad ka rahvuslikult, keeleliselt ja geograafiliselt „võõrastes“ kogukondades: baltisaksa kultuuris ja Balti kultuuriareaalis, 20. sajandi alguse rahvusvahelises modernismis, eesti kultuuri Teise maailmasõja järgses globaalse ulatusega paguluses, nõukogude imperiaalses kultuuriülekandes. Vaadeldi koloniaalkultuuri üleminekut rahvuskultuuriks ja kultuurimälu toimimist selles protsessis, samuti mõne moodsa kultuuri alusmõiste kujunemist.

Läbilõike teema probleemiseadeist ja tulemustest annab selle täitjaskonna ühiskogumik „Autogenees ja ülekanne“.

Teadusteema kokkuvõte ilmus 2014 Kirjanduskeskuse collegium litterarum sarja 25. väljaandena „Autogenees ja ülekanne“. 12 autori artikleid ühendab isetekkelisuse ja siirde problemaatika uurimine nii Eesti kultuuris kui ka kultuuriteoreetilises mõttes laiemalt

2011

22. veebruaril 2011 allkirjastas kunsti- ja kirjanduskriitik, Eesti Kirjanike Liidu liige ja kunstiühingu Pallas auliige Paul Reets oma Bostoni kodus kirja, millega kingib oma kultuuriloolise vara Kirjanduskeskusele.

Kinkekirja järgi koosneb ta kultuurivara „kunstikogust, raamatukogust ja jaapani portselanist“, aga lisaks veel päevikuist, fotokogust ja muudest dokumentidest, näiteks ka tema kirjavahetusest Marie Underi ja Artur Adsoniga. Järgnevail aastail jõudis ligikaudu 800 eesti ja lääneeuroopa kunsti teost (sh Eduard Rüga, Epp Ojamaa-Kuhni, Arno Vihalemma maale ja graafikat, Ruth Tulvingu ja Silvia Leitu akvarelle, Endel Kõksi, Ilse Leetaru, Johann Naha, Herman Talviku, Agaate Veeberi graafikat ja joonistusi) ning üle 800 bibliofiilse või kunstialase väärtusega raamatu Kirjanduskeskuse muuseumiosakonda.

Ilse Leetaru. Puuviljad, 1974. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1192/PR
Ilse Leetaru. Puuviljad, 1974. Paul Reetsi kogu. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1192/PR

2014

2014 alustas Kirjanduskeskus uue uurimisteemaga „Põimunud kirjanduslood: Eesti kirjakultuuri diskursiivne ajalugu (2014-2019)“.

Kirjakultuuri teket ja arengut Eestis vaadeldakse rahvuslike, seisuslike, kultuuriliste, koloniaalsete jt tegutsemisajendite ajalooliselt põimunud protsessina (histoire croisée), kus olulist osa mängivad mitmesugused ristandvormid, vastasseisud ja pidurdused. Uurimistöö laad on diskursipõhine; analüüsi aluseks võetakse sellised Balti ajalooliselt mitmekeelses ühiskonnas olulised kõnevaldkonnad, nagu ajalugu, religioon, keskkond, intiimsus jne. Koostöös rahvusvahelise autorkonnaga kirjutatakse terviklikult ümber kirjakultuuri ajalugu Eestis (ja Lätis) 13.–19. sajandil, hõlmates sellesse rikkaliku saksakeelse komponendi. Modernsust käsitletakse kui pingelises vahekorras rahvuslike püüdlustega kujunenud ja emantsipeerumist rõhutavat elulaadi, mis tõi esile dekadendi, tõusiku, kunstniku jt märgilised kujud; vaadeldakse ka sellega seotud mõttefiguure (autonoomia, aeg, lõpmatus). Postsovetlikku ilukirjandust, teatrit ja filmi uuritakse kui lähiajaloo mälukultuuri faktorit.

Konverentsi plakat Entangled Literatures and Cultures
Kirjanduskeskus on uurimisteema raames (kaas)korraldanud 14 rahvusvahelist ja 13 Eesti-sisest konverentsi. Nende seas oli ka 2017 Tallinnas toimunud rahvusvaheline konverents kultuuriülekannetest ja põimumistest kirjanduses ja kultuuris

2017

2017 digiteeriti Kirjanduskeskuse kogudest ligi 8000 fotot ja fotopostkaarti ning üle 11 000 lehekülje käsikirju ja lõigendeid. Lisaks digiteeriti kirju, väiketrükiseid, dokumente ja muid säilikuid.

Kirjanduskeskus on aastast 2009 liitunud muuseumide infosüsteemiga MuIS. 2017 lisandusid MuISi 1500 fotot Tuglase kogusse kuuluvatest albumitest ning 75 käsikirja Tuglase, Underi ja Adsoni ning Reetsi kogudest. Säilikute digiteerimine ning nende sisestamine ja kirjeldamine MuISis jätkub.

Kirjanduskeskuse kogudega saab tutvuda siin.

Ilmumata Looming 1941
1941. aasta Loomingu juulinumber ei jõudnud läheneva rinde tõttu ilmuda. Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna kogudes on muuhulgas ka ilmumata numbri korrektuuripoognad