1938

28. jaanuaril allkirjastas riigihoidja Konstantin Päts oma otsusega nr 35 „edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu” Eesti Teaduste Akadeemia seaduse.

12-liikmelise Akadeemia esimene täiskogu istung toimus sama aasta aprillis. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt saadeti Akadeemia laiali – 17. juunil 1940 oli Vabariigi President sunnitud dekreediga selle tegevuse lõpetama. 1945 Akadeemia taastati, kuid nüüd juba Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Teaduste Akadeemiana. Selle koosseisus alustas 1. jaanuaril 1947 tööd ka Keele ja Kirjanduse Instituut, mille ühest osast sai 46 aastat hiljem Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Teaduste Akadeemia pidulik avaaktus
Teaduste Akadeemia pidulik avaaktus 22. oktoobril 1938 Tallinnas Kaubandus-Tööstuskoja saalis. Filmiarhiiv

1970

8. mail tegi kirjanik ja akadeemik Friedebert Tuglas (1886–1971) testamendi, millega pärandas oma vara Teaduste Akadeemiale. Testamendiga sätestas ta ühtlasi, et tema kodus Nõmmel loodaks majamuuseum-uurimiskeskus. Tegemist oli kirjanikepaar Artur Adsoni ja Marie Underi 1933. aastal valminud eramuga, kuhu 1944 pärast pärisomanike pagulusse minekut lubati oma kodu rajada Friedebert ja Elo Tuglasel.

Tuglas oli alates 1946 olnud Akadeemia korrespondentliige ning jäi selleks ka kõige karmimatel stalinistlikel aegadel, mil ta oli välja visatud nii tema enda asutatud Kirjanike Liidust kui ka igalt poolt mujalt ja kaotanud oma loomingu avaldamise võimalused. Ilmselt tunnustusena selle kummalise sõltumatuse eest pärandaski Tuglas oma kodu koos käsikirjade, arhiivmaterjalide, raamatukogu, kunsti- ja fotokoguga Akadeemiale. Pärandvara arvele võtmise komisjoni nimekirjade andmetel oli Tuglaste raamatukogus 12 618 raamatut ja kunstikogus 1014 teost.

Tuglase tõenäoliselt viimane autogramm, 1971. Tuglas kinkis 14. märtsil 1971 keeleteadlasele Helgi Vihmale kaks köidet kirjastuselt Eesti Raamat oma vastilmunud kogutud novelle. Esimesse köitesse kirjutas Tuglas pimeda inimese väriseva käega oma elu viimase autogrammi, nagu ta ise seejuures ütles

1971

28. septembril rajati Akadeemia presiidiumi otsusega Friedebert Tuglase majamuuseum Keele ja Kirjanduse Instituudi koosseisus. Majamuuseumi juhatajaks sai kirjandusteadlane August Eelmäe.

Juba alates augustist 1970 kuulus Akadeemia juhtkonna äranägemisel Eelmäe tööülesannete hulka peaaegu pimeda kirjaniku abistamine tema „Kogutud teoste“ käsikirjade viimistlemisel ja ettevalmistamisel. Tuglase eluajal viibis Eelmäe tema juures enamasti ülepäeviti ja oli majaga seetõttu juhatajaks saades tuttav. Varahoidjaks kutsus ta oma kursusevenna Tartu Ülikoolist Valter Kruudi. Koos vedasid nad majamuuseumit (hiljem Kirjanduskeskuse muuseumiosakonda) 31 aastat.

Elutuba Nikolai Triigi Konrad Mäega
Fotol on Tuglaste elutuba 1963. aastal ja sel on näha üht Kirjanduskeskuse kollektsiooni kuuluvatest eesti kunstiloo tippudest – Nikolai Triigi „Konrad Mägi portree“. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, F96/A15
FOTO: A. Rätsep

1971

Tuglase sünnipäeval, 2. märtsil kuulutati välja esimesed temanimelise novelliauhinna saajad.

Novelliauhinna rajas Tuglas ise – juba 1969 andis ta Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja Kirjanike Liidu juhatusele teada oma otsusest asutada iga-aastane kirjanduslik auhind: „Kuna minu ilukirjanduslikus toodangus on domineerinud novell, siis on mu südamel eriti selle žanri tulevik.“ Nii lihtsalt see siiski ei käinud. Kiri jäi vastuseta ning alles pärast uut kirja, kõrgete nõukodu ametnike külaskäike Tuglaste kodus (Tuglas oli jätkuvast palaganist sedavõrd tüdinud, et tahtis juba loobuda), lubati tal 6. novembril 1970 raha auhinnafondi üle kanda. 2. märtsil 1971 kui esimesed laureaadid välja kuulutati, laureaadimedalit ja meenetrükist üle ei antud. Juba järgmisel kuul Tuglas suri, tema kodumaja läks remonti ja alles 1976, kui see majamuuseumina külastajatele avati, olid sinna meenete kätteandmiseks kohale kutsutud kõik senised laureaadid.

Tänaseks on Tuglase novelliauhind kõige pikema ajalooga järjepidevalt väljaantav kirjandusauhind.

Tuglase novelliauhind 2018 Armin Kõomägi
Tänavu anti Tuglase novelliauhinnad välja 47. korda. 2017. aasta novelliloomingust valis žürii välja Armin Kõomäe (fotol koos Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejevi ja Kirjanduskeskuse direktori Jaan Unduskiga) novelli „Goglomov“ ja Lilli Luugi novelli „Auk“. Taustal Valdemar Väli portree Tuglasest, 1947
FOTO: Janika Kronberg

1976

Tuglase majamuuseum avati külastajatele 2. märtsil, kirjaniku 90. sünniaastapäeval.

Pärast Tuglase surma laiendati hoonet – II korrusele ehitati juurde väike konverentsisaal ja I korrusele tööruum uurijatele. Laiendus toimus Tuglase enda plaanide kohaselt.

Tuglase majamuuseumi juurdeehituse käigus valminud tööruum uurijatele. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKF13-21-10HFFO
Tuglase majamuuseumi juurdeehituse käigus valminud tööruum uurijatele, 1976. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKF13-21-10HFFO

1993

Friedebert Tuglase Majamuuseum nimetati ümber Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks, 4. oktoobril loodi endise Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakonna (loodud Instituudi kirjandussektorite baasil 1988) ning varasema majamuuseumi ühendamisel uus teadusasutus – Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus –, direktori kohusetäitjaks sai Piret Kruuspere, esimeseks teadussekretäriks Piret Viires.

1993

Kirjanduskeskuse kogudesse lisandus Marie Underi ja Artur Adsoni Rootsis soetatud raamatukogu, kunstitöid ja isiklikke esemeid.

Underi perekond põgenes Rootsi 20.-22. septembril 1944 laevaga Triina. Pärast põgenemist nende vara majja suurt järele ei jäänud, välja arvatud mõni mööblitükk ja kunstiteosed, mis Tuglased laetühikust leidsid. See leid oli väärtuslik: kokku kaheksateist kunstiteost, neist enamik Ants Laikmaa maalid.

Laikmaa Mutti
Ants Laikmaa, Mutti. Marie Underi portree, 1904. Selle 21-aastasest Underist tehtud pastellmaali kinkis Laikmaa Underile. Ka see kunstiteos oli nende kaheksateistkümne seas, mille Tuglas maja laetühikust leidis. Nagu teisedki Laikmaa maalid, deponeeris Tuglas selle Laikmaa juubelinäituse puhul 1966 ajutiselt Tallinna kunstimuuseumisse. Tagasi jõudis maal oma koju alles 2004, peale seda, kui muuseumi oli külastanud president Lennart Meri. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1122-U

1996

25. märtsil valiti Kirjanduskeskuse direktoriks Toomas Liiv.

Oma valimisel lubas Toomas Liiv jätkata postmodernistlikku uurimussuunda, kus valitseks arvamuste paljusus, mis annaks senisele üheplaanilisele Eesti kirjandusloole erinevaid ja kõikelubavaid tõlgendusi („Tuglase ja Underi Kirjanduskeskusel uus direktor“, Päevaleht 13.04.1996).

10. aprillil 1996 asus Kirjanduskeskust juhtima luuletaja ja eeskätt 1920-30ndate eesti novelli uurimisele pühendunud kirjandusteadlane Toomas Liiv

2000

Kirjanduskeskuse direktoriks valiti Jaan Undusk, kes juhib Kirjanduskeskust ka praegu. Oma programmkõnes kirjeldas Jaan Undusk Kirjanduskeskust kui elitaarset rahvusuuringute instituuti, mis nagu mitmed välismaised eeskujud pakuks võimalust kõrgkoolitusega uurijail keskenduda üksnes kirjutamisele („Jaan Undusk valiti teadusasutuse juhiks“, Päevaleht 8.02.2000).

2003

Kirjanduskeskus alustas sihtfinantseeritava teadusteemaga „Eesti identsusnarratiiv: kultuuri ideoloogilised ja retoorilised mudelid (2003-2007)“.

Kirjanduskeskuse üheks uurimuslikuks prioriteediks sai Eesti kultuuri uurimine ajalooliselt multikultuurse nähtusena. Seniste identsusmääratluste rahvuskesksesse perspektiivi toodi lisa geograafiliste tegurite tähtsustamisega tänase Eesti identsuse ajaloolises kujunemises. Eesti kultuurilise identsuse analüüsil on rahvuslik aspekt möödapääsmatu, kuid uueks eesmärgiks võeti näidata, et tänase eesti rahvuslik-riikliku identsuse juured peituvad ka mitmetes rahvuslikult ja/või keeleliselt „teistes“, „võõrastes“ või isegi „vaenulikes“ kogukondades. Näiteks baltisaksa kultuuris või Teise maailmasõja järgses globaalses eesti pagulaskultuuris.

Nii saab rahvusliku homogeensuse asemel näha eesti kultuuris sedasama mitmekihilisust ja keerukust, mida on näha suurtes kultuurides. Keeleliselt ja geograafiliselt mitmekesine juurdumus tähendab seniste ääre- ja taustanähtuste tõstmist kultuuri loomulikeks identiteediosisteks ning taandab väiteid eesti kultuuri „laenulisusest“.

2007

17. märtsil kirjutati New Yorgi Eesti Majas alla kinkekiri, millega Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides annetas oma kunstikogu Kirjanduskeskusele. Tegemist on haruldase pagulaskunsti koguga, ehk isegi ainsa omataolisega, mille puhul kogumist suunas kaalukas valik.

1968 otsustati luua kogu, mis talletaks vaba eesti kunsti silmapaistvaimad teosed. Kogu teokssaamist loodeti rahastada iga-aastaste ostude ja annetuste teel. Pagulaskunstnike poole pöörduti ettepanekuga, et nad saadaksid Kultuurfondi kunstikogu jaoks oma loomingut. Sobivate teoste valiku tegemiseks ja kinketeoste kunstiväärtust hindamiseks moodustati komisjon.

Kuni 1975 koguti 33 kunstiteost, siis kogumistöö lõppes. Aja jooksul on tõenäoliselt hävinenud neist viis.

2007 sai teoks kunstikogu ühe asutaja, Eduard Rüga, peamine eesmärk, kes soovis talletada vaba eesti kunsti iseloomulikumaid ja silmapaistvamaid teoseid seni, kuni Eesti on taas vaba ning on võimalus paigutada need kodumaa muuseumisse.

Rüga Maamullast päikeseni
Eduard Rüga. Maamullast päikeseni, 1968. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1148-KF. Väljavõte Kultuurfondi kunstikogu hinge Eduard Rüga kirjast Arno Vihalemmale Rootsi 1968: „Hei, pärnakas! pean Sinule raportima, et maalid tulid ilusti kohale ja laupäeval anname osalise otsuse kunstiküpsuse üle, mida E. K.-fondi juhatus fikseeris juryle väga lihtsalt: „igalt mehelt tema parim töö“.“

2008

Kirjanduskeskus alustas uue sihtfinantseeritava teadusteemaga „Autogenees ja ülekanne: Moodsa kultuuri kujunemine Eestis (2008-2013)“, et uurida Eesti kirjakultuuri identsusloome mehhanisme isetekke ja kultuuriülekannete pingeväljas.

Teema alushüpoteesiks oli, et eesti rahvusliku identsuse juured on hübriidsed ning peituvad ka rahvuslikult, keeleliselt ja geograafiliselt „võõrastes“ kogukondades: baltisaksa kultuuris ja Balti kultuuriareaalis, 20. sajandi alguse rahvusvahelises modernismis, eesti kultuuri Teise maailmasõja järgses globaalse ulatusega paguluses, nõukogude imperiaalses kultuuriülekandes. Vaadeldi koloniaalkultuuri üleminekut rahvuskultuuriks ja kultuurimälu toimimist selles protsessis, samuti mõne moodsa kultuuri alusmõiste kujunemist.

Läbilõike teema probleemiseadeist ja tulemustest annab selle täitjaskonna ühiskogumik „Autogenees ja ülekanne“.

Teadusteema kokkuvõte ilmus 2014 Kirjanduskeskuse collegium litterarum sarja 25. väljaandena „Autogenees ja ülekanne“. 12 autori artikleid ühendab isetekkelisuse ja siirde problemaatika uurimine nii Eesti kultuuris kui ka kultuuriteoreetilises mõttes laiemalt

2011

22. veebruaril allkirjastab kunsti- ja kirjanduskriitik, Eesti Kirjanike Liidu liige ja kunstiühingu Pallas auliige Paul Reets oma Bostoni kodus kirja, millega kingib oma kultuuriloolise vara Kirjanduskeskusele.

Kinkekirja järgi koosneb ta kultuurivara „kunstikogust, raamatukogust ja jaapani portselanist“, aga lisaks veel päevikuist, fotokogust ja muudest dokumentidest, näiteks ka tema kirjavahetusest Marie Underi ja Artur Adsoniga. Järgnevail aastail jõuab ligikaudu 800 eesti ja lääneeuroopa kunsti teost (sh Eduard Rüga, Epp Ojamaa-Kuhni, Arno Vihalemma maale ja graafikat, Ruth Tulvingu ja Silvia Leitu akvarelle, Endel Kõksi, Ilse Leetaru, Johann Naha, Herman Talviku, Agaate Veeberi graafikat ja joonistusi) ning üle 800 bibliofiilse või kunstialase väärtusega raamatu Kirjanduskeskuse muuseumiosakonda.

Ilse Leetaru. Puuviljad, 1974. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1192/PR
Ilse Leetaru. Puuviljad, 1974. Paul Reetsi kogu. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK1192/PR

2014

Kirjanduskeskus alustas uue suure uurimisteemaga „Põimunud kirjanduslood: Eesti kirjakultuuri diskursiivne ajalugu (2014-2019)“.

Kirjakultuuri teket ja arengut Eestis vaadeldakse rahvuslike, seisuslike, kultuuriliste, koloniaalsete jt. tegutsemisajendite ajalooliselt põimunud protsessina (histoire croisée), kus olulist osa mängivad mitmesugused ristandvormid, vastasseisud ja pidurdused. Uurimistöö laad on diskursipõhine; analüüsi aluseks võetakse sellised Balti ajalooliselt mitmekeelses ühiskonnas olulised kõnevaldkonnad, nagu ajalugu, religioon, keskkond, intiimsus jne. Koostöös rahvusvahelise autorkonnaga kirjutatakse terviklikult ümber kirjakultuuri ajalugu Eestis (ja Lätis) 13.–19. sajandil, hõlmates sellesse rikkaliku saksakeelse komponendi. Modernsust käsitletakse kui pingelises vahekorras rahvuslike püüdlustega kujunenud ja emantsipeerumist rõhutavat elulaadi, mis tõi esile dekadendi, tõusiku, kunstniku jt. märgilised kujud; vaadeldakse ka sellega seotud mõttefiguure (autonoomia, aeg, lõpmatus). Postsovetlikku ilukirjandust, teatrit ja filmi uuritakse kui lähiajaloo mälukultuuri faktorit.

Konverentsi plakat Entangled Literatures and Cultures
Kirjanduskeskus on uurimisteema raames (kaas)korraldanud 14 rahvusvahelist ja 13 Eesti-sisest konverentsi. Nende seas oli ka 2017 Tallinnas toimunud rahvusvaheline konverents kultuuriülekannetest ja põimumistest kirjanduses ja kultuuris

2017

Maikuus oli Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas rekordarv
külastajaid – 800.

Läbi astus palju kirjandushuvilisi, et võtta osa ekskursioonidest. Lisaks oli maikuus ka mitmeid üritusi, näiteks muuseumiööl mängiti muuseumiosakonnas kirjandus- ja kultuuriloolisi mänge, Roheliste Väravate Tänava raames tutvusid kirjanike koduaiaga Nõmme kogukonnaliikmed, konverents „Siuru 100“ tuletas meelde, et endistest majaelanikest kolm olid selle kirjandusrühmituse asutajaliikmed. Mai alguses toimus ka Teeme Ära talgupäev, tänu millele oli kirjanike aed ilus ja korras, ja rõõm oli kõiki võõrustada.

Ekskursioon muuseumiööl muuseumiosakonnas

2017

Kirjanduskeskuse kogudest digiteeriti ligi 8000 fotot ja postkaarti, üle 11 000 lehekülje käsikirju ja lõigendeid ning mitusada muud säilikut.