Kaarnakivi

1912. aastal on Eesti Rahva Muuseumi kogudesse jõudnud kaarnakivi: “Must, ümmargune, munataoline kivi, millest rahvas räägib, et kaaren suure reede või suure neljapäeva hommikul oma lapsi selle kiviga ristivat. Kaaren olevat kivi kusagilt mere äärest oma pesasse toonud. Kivi nr 7797 olevat kindlaste kaarna pesast leitud, vanaste arstitud temaga paistetuse haigusi: haigele kohal vajutadi kiviga pääle, siis saanud ta terveks. Kinkija on kivi oma vanaisa käest saanud, kes ta omalt isalt pärandanud. Vanadus igatahes väga kõrge.”

Kaarnakivi on Tarvastus Vana-Suistle vallas Villa talus kogujale Jaan Müürile üle andnud Jaak Pihlak. Sellisele kivile omistatakse kanget nõiaväge. Selle leidja saab targemaks ning mõistab loomade ja lindude keelt.

Juhan Jaik kirjutas oma Võrumaast kõnelevates kunstmuinasjuttudes:

Need inimesed, kel on kaarnakivi, need seletavad, et nad on kaarnakivi leidnud kogemata teiste kivikeste hulgast, aga veel parem on, kui saad selle kivi kaarna enda käest. Siis on kindel, et on kõige paremat sorti kaarnakivi, leitud kaarnakivi mõnikord võib olla rikkis ega tööta enam hästi ja jätab inimese hätta. Nii läind aastal Mihklihansu rätsep, kel ka on juba isast päritud kaarnakivi, tahtis korra näidata, et ta oskab ka lennata oma kivi abil. Ja ta lendaski üles, kuid kivi oli rikkis ja rätsep ei saand kuidagi enam õhust alla. Lendas kogu päeva õhus, ja mida kergemaks läks kõht, seda kõrgemale veel tõusis. Viimaks Tuuleveski talu karjapoiss, osav vibulaskja, laskis talle noolega köie otsa kätte, millega siis rätsep õhust alla tõmmati. Sestsaadik rätsep ei lenda enam millalgi, aina õmbleb.