Bioloog Ksenia Kärk looduslooalast huviringi läbi viimas

Kui TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi eelkäija, Tallinna linna pedagoogiline muuseum 1922. aastal tegevust alustas, ei olnud loomariigiga tutvumine sama lihtne kui tänapäeval. Klantspiltidega raamatud kodumaistest ja eksootilistest loomadest polnud hõlpsasti kättesaadavad, internetist mõistagi rääkimata. Seepärast olid tänapäeval pigem õõva tekitavad topised toona tarvilik ja mõistuspärane õpivara ning teaduslik materjal. Tuntud ornitoloog Erik Sits, hilisema nimega Eerik Kumari (1912–1984) koostas 1935. aastal linnutopiste tegemise juhendi, julgustades liha kõrval ka lindude nahka kasutama:

Tihti lastakse müügile või leiame meie suuremate linnade turgudel linde, kes asjatundmatute ostjate poolt leiavad kasustamist vaid toiduks. Et nende eksemplaride näol sageli väärtuslik tõendusmaterjal läheb kaduma meie teadusele, siis käesolevate ridade esimeseks ja tähtsamaks ülesandeks on virgutada jahimehi ja asjahuvilisi mahalastud või ostetud lindude täistoppimiseks, millega saavutatakse õieti kaks kasulikku eesmärki: liha toiduks, nahk aga jäädvustatakse kauemaks ajaks kaaviku (topise) näol.

Tallinna linna pedagoogilisel muuseumil oli muljetavaldav topisekogu, mis sisaldas nii eksoote kui kodumaiseid loomi-linde. Rikkalikuma osa kollektsioonist moodustasid linnutopised. Selleks oli muuseumi palgal mees, kes vaeseid sulelisi teaduse heaks suuremas koguses püüdma pidi. Topiseid tehti muuseumis kohapeal ning toona kasutati selleks kurikuulsat arseeni. Kuna pedagoogiline muuseum kujutas endast pigem hariduskeskust, kus toimusid loengud ja huviringid, olid linnutopised aktiivses kasutuses (fotol bioloog Ksenia Kärk looduslooalast huviringi läbi viimas). Kui muuseum 1944. aastal tegevuse lõpetas, jagati enamus kogudest, sealhulgas topised, laiali koolide ja teiste muuseumide vahel. Tänase Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi kollektsioonis meenutavad omaaegset külluslikku topisekogu vaid mõned fotod.