Tulihänd ehk kratt

Kratt ehk tulihänd on eesti rahvausust hästi teada, kuid kuulsaks kirjutas krattide hingeelu ilmselt Andrus Kivirähk ,,Rehepapis’’ (2000). Kratte kasutati enamasti raha varastamiseks; muude hüvede jaoks kasutati teisi abilisi, näiteks on krati kõrval tuntud tegelane ka puuk, kes on spetsialiseerunud piimatoodete kokkuvedamisele. Kuigi krati abil rikastumine võib paista lihtsa ja hõlpsana, oli krati valmistamine omajagu keeruline ja aeganõudev. Krati valmistamiseks kulus kolm — või halvemal juhul suisa neli — neljapäeva. Teatavasti on just neljapäevad kõige magusamaks ajaks, mil vanapaganaga kokkuleppeid sõlmida. Pildil olev kratt on hingeta jäänud ilmselt tänu tänapäeva kiirele elutempole.

Kõnealune kratt on valmistatud kividest ja traadist, aga kratti võis valmistada kõigest vanast, mis kodus vedelema jäänud. Krati hingeks sobis aga ainult tükike vanapagana hinge, kes soovis selle tükikese eest krati valmistajalt vastu kolme veretilka ehk krati valmistaja hinge. Vanapagan tuli sellise kokkuleppe sõlmimiseks lahkelt krati valmistajale vastu, viimane pidi ainult õigel ajal ristteele minema ja vilistama. Mõnel kavalamal õnnestus ka vanapaganat pimedas petta ja veretilkade asemel punase mahlaga arveldada. On teada, et kratte oli ka mitmesuguseid, hinnalisemad olid rääkivad kratid:

Rahvas usub kahesugusid krattisid olevat: ühed on rääkijad, teised mitte rääkijad. Rääkijaid peetakse väga kalliks. Rääkijad võivad kas mitme tuhande versta peale lühikese ajaga minna ja seal inimesega rääkida. Rääkijad kratid on nii ütelda vana aja rahva telefonid. Aga neid tuleb veel paremaks arvata kui telefonisid. Nad on ühtlasi ka tuulelaevad. Tahab krati omanik ise suusõnaga kellegagi rääkida, siis pole muud tarvis kui kratti järele saata. Kratt läheb kohe järele, kutsub inimese välja, võtab oma saba peale ja viib selle juurde, kes selle inimesega tahab kõnelda. Kui jutud ära räägitud, viib kratt võera jälle koju tagasi. Ja see kõik sünnib mõne silmapilguga.

Kuid krati pidaminegi oli keerukam, kui võiks arvata. Esiteks soovis tööd rügav kratt korraliku toitu ja seejuures võisid nad olla väga valivad, näiteks soovis mõni kratt ainult värsket sooja leiba. Vanarahvale omaselt oli sellisteks puhkudeks kavalusi välja mõeldud, nagu näiteks leiva soojas vees leotamine. Teise hädana pidi krattidele pidevalt tööd andma, sest vastasel juhul võisid nad kas ära põgeneda või hullemal juhul oma peremehe vastu vägivaldseks muutuda. Abinõuks kasutati jällegi kavalust, näiteks raha vedavate krattide kotipõhja lõigati auk, et muist välja kukuks. Pettusest aru saanud kratt põgenes peremehe juurest kaugele.

Tulihända välja saates lausuti järgmisi sõnu:

Mine üle kõigelt poolt.
Kividest ja kändudest,
Puudest, orgudest ja mägedest
Kuni rikka Aale vilja aita!

Selle lausumise peale tõusis tulihänd kohe lendu.

Krattide kohta saab rohkem lugeda näiteks Matthias Johann Eiseni „Kratiraamatust“.