Dekoratiivne linnukujuline vorm

Liik:
Rägapart
Ladinakeelne nimetus:
Spatula querquedula
Arvukus:
Eestis hinnatakse arvukus 500 ­– 1500 paarile
Elupaik keskkonnas:
Ranniku ja sisemaa-märgalad, eelistab rootuttide ja kõrgema rohukasvuga rannaniite
Asupaik mäluasutuses:
Vana-Võrumaa muuseum
Ilmnemispaik:
Keraamiline vorm

Ruth Treimut (1956) on Võrust pärit keraamik. See dekoratiivne linnukujuline vorm, mis kunstniku loomingut suurepäraselt iseloomustab, on kasutatav nii vaasi kui ka küünlajalana. Ruth Treimut on lõpetanud Tartu Kunstikoolis naha eriala ning ERK-is keraamika eriala. Ta on osalenud mitmetel uurimisreisidel Venemaal elavate soome-ugri vähemusrahvaste juurde. Sellele, kuidas temast kunstnik sai on Ruth Treimut Uma lehes vastanud:

3. klassin lätsi Võro pioneere maja kunstitsõõri. Võrokõisilõ kõigilõ teedä Määritsa Asta oll’ nii kinä inemine, et soovit’ mul minnä Tarto kunstikuuli. Opsõ tan neli aastat nahakunsti. Säält lätsi edesi Talinahe. ERKI kõrraga sisse es saa, tüüti aasta ARS-in, nahaateljeen. Mis tuu tüüline iks tege: naha pääle triipõ ja juuni. Muidogi sai viländ.

Ku edimäne aasta tahtsõ minnä kujoragomist opma, sõs päält ARS-i mõtli, et lää opi savitüükunsti.

Õkvalt sõs, 1977. aastagal naas’ Põllu Kaljo tegemä klaasi- ja savitüükunsti opjilõ sõitõ mi sugulasrahvidõ mano. Tsiberin hante ja manssõ man käve kuus suvvõ, Udmurdin ja Lapimaal üte suvõ.

Näide päält kai, kuis ellä. Olõki-i kõkkõ vaia: inemise eläse, nii rõõmsa, nii rahuligu. Marsit sisse koskilt taivast, nä naarahtasõ ja ei küsü kah, et kes sa olõt ja midä sa tahat.

Tuu om tuu sama, ku ma umma memmet kae – sääne rahu ja mõistminõ hummogust õdaguni rahuligult toimõnda. (17. juuni 2007)

Rägapart. Foto: Uku Paal

Muuhulgas on ta käinud Irtõši jõe ääres, kus elavad teiste hulgas ka rägapardid. Ei ole teada, kas ja millisest linnust võis Ruth Treimut vaasi luues inspiratsiooni saada, kuid värvigamma poolest meenutab see vaas näiteks päikeseloojangu ajal lendavat rägaparti. Lisaks Irtõši jõeäärsele alale võib rägaparte kohata ka pea kõikjal Euroopas, sh Eestis, kus teda võib enim kohata Lääne-Eesti rannikualadel. See piilpardist natuke suurem part on äratuntav näiteks isastele isenditele iseloomuliku valge triibu järgi silma kohal või tiibadel oleva valge horisontaalse triibu järgi, aga ka kärnkonnaliku hääle järgi. Põhiliseks ohuks liigile on elupaikade kadumine.