Siurulind Oskar Kallise vaibakavandil

Liik:
Muinasjutulind
Ladinakeelne nimetus:
Ornis phantastica
Arvukus:
1
Asupaik mäluasutuses:
Eesti Kunstimuuseum Tallinnas Kadriorus
Ilmnemispaik:
Akvarell

Oskar Kallise (1892–1918) seinavaibal kujutatud mütoloogiline siurulind on tuntud nii Kalevipoja eeposest kui ka Siuru rühmituse nimilinnuna. Rahvusromantilise vaibakunsti teerajaja Oskar Kallis on kujutanud Kalevipojast tuntud siurulindu, nii on ta kirjutanud ka kavandile (1915): „SEINAWAIP / SIURU LINDU / KALEWIPOJAST“. Kompositsiooni keskmes olevat kirevat siurulindu raamistab mustvalge ornamentaalne juugendlik raamistus ja pihlakapuud, millele on Põhjamaade rahvauskumustes sageli omistatud maagilist eriväge. Linnu kohal laiub vikerkaar ning linnu all kõrguvad lumised mäed. Eesti rahvusromantilise stiili ühe arendajana on Kallis kõrvutanud „oma ja võõra“ elemente: kirev lind kesk „maailmamaastikuks“ kasvavat Eestimaa loodust.

 

Vaid 25-aastaseks elanud kunstnik Oskar Kallis on minategelase prototüüp Andrus Kiviräha romaanis „Sinine sarvedega loom“ (2019). Romaanis on tema kohtumist imelinnuga kirjeldatud nii (lk 244–245):

„Aga sel hetkel polnud mul aega midagi mõelda või kahetseda, sest pihlapuu otsa laskus ilmatu jurakas lind. Eks see pihlapuu ise oli ka vägev, marjad kobaras ploomisuurused. Meie maal selliseid pihlakaid küll ei kasva ja meie pihlapuud ei peaks vastugi, kui säärane lind nende oksale istub, läheksid pooleks. Muinasmaa pihlakas ainult nagises.

Lind ajas tiivad laiali nagu koorijuht, kes tahab mõnda laulu juhatama hakata. Aga kuna teisi lauljaid ei leidunud, siis tegi ise noka lahti. Ja hakkaski laulma! No see oli jälle üks niisugune temp, et ma vaatasin kohe suu pärani. Linnul hakkas ühes lauluga noka vahelt vikerkaar välja kasvama! Alguses niisugune kahvatu, aga mida valjemini lind laulis, seda eredamaks värvid muutusid ja seda pikemaks vikerkaar venis. Lõpuks oli terve taevas seda täis. Küll oli ilus!

[—]

„Kes see oli?“ küsisin mina.

„Siurulind,“ vastas Kalevipoeg. Tema polnud aega raisanud, oli vahepeal hirve ära nülginud ja soolas nüüd liha.“

Siniraag
FOTO: Christian Svane (csv) – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 2.5, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=719240

„Kalevipoja“ XIX loos on lindu kujutatud nii:

Siuru-lindu, Taara tütar,
Siidinarmal sulgedega,
Sündis isa sundimata,
Kasvas ema haudumata,
Vanaisa valmisteli
Tütterelle tuuletiivad
Miska lapsi liugenekse,
Kaugele kandenekse.

Lind vaibakavandil paneb aga küsima, kas noorelt surnud andekal tallinlasel Oskar Kallisel, Ants Laikmaa õpilasel, oli vaibakavandit maalides silme ees praeguseks Eestis välja surnud siniraag, kellega kohtumine on praegu peaaegu et imelinnu nägemine. Imesid tuleb siiski vahel ette: 2021. aasta septembris valmistas linnuhuvilistele rõõmu Lahemaale küllap lõunanaabrite juurest sinna sattunud seiklushimuline siniraa noorlind.