Suitsupääsukesed Juhan Liivi laastus ja rehe all

Liik:
Suitsupääsuke
Ladinakeelne nimetus:
Hirundo rustica
Arvukus:
Eestis hinnatakse arvukust 100 000–200 000 paarile
Asupaik mäluasutuses:
Liivi Muuseum Alatskivil

Liivi Muuseumi rehealusest on teinud oma kodu suitsupääsukesed. Igal suvel on nad kohal, ilmselt on ka Juhani käsi mängus (vrd laastu “Ilus suve päev oli…”).

 

Ilus suve päev oli…

Juhan Liiv

 

Ilus suve päev oli. Meile oli uus talumaja ehitatud, suured aknad, avarad uksed. Uksed seisid päeval lahti. Hele, valge oli kamber.

Minul küll ei olnud nii pidulik süda. Mina olin vang enese kodus. O, kurbadest kurvem vang…

Pääsukesed lõid õhus üle õue oma tralli, nagu ainult pääsukesed õhus, looduses, võivad ja mõistavad.

Vidiit, vidiit!

Korraga lendas üks neist oma lõbutuhinas nagu nool lahtisest uksest sisse kambri ja — haledasti pääga vastu akent.

Punts ja punts!

Veel kord!

Hale oli vaest loomakest näha, kuidas ta enese eksitusele ohvriks langes.

Ma hüppasin, et ta enam uuesti pääd lüüa ei saaks, aknale ja mul õnnestus väikest halliülikonnalist kerget saksa tabada ja pihku võtta.

Oh, kuidas värises, kuidas tuksus ta süda mu sõrmede vahel!

Nagu värisev tasku-uuri vedrukene, millele nõelaga külge torgatud.

Kuidas ta kartis, see nii väike südamekene…

Kuidas liikumatult vaatasid ta sametmustad silmad…

Ruttu astusin ma temaga õue, et ta piina lühendada, — ja avasin pihu —

Vidiit!

See oli hõiskamine pääsemise üle, tänu, vabaduse hüüe.

Ja kümnetes hällitus-võrkudes lendas ta üle õue, kopli, üle naabri õue ja kadus üle pärnade kolmanda talu õue, kus ta pesa oli…

Kuidas oleksin mina talle järele lennanud!

Aga ka minugi hommik läks ilusamaks, seda väikest häätegu teha võinud olles.

Ja aastapikkuste vaikivate päevade järele luuletasin ma jälle esimese laulu.