Leonhard Lapini „Taome sulepead tuvideks“

Liik:
Kodutuvi
Ladinakeelne nimetus:
Columba livia f. domestica
Arvukus:
Pesitseb 40 000–80 000 paari, talvine arvukus 10 0000–200 000 isendit
Elupaik keskkonnas:
Asulad
Asupaik mäluasutuses:
Eesti Kunstimuuseum Tallinnas Kadriorus
Ilmnemispaik:
Graafika

Leonhard Lapin (s 1947) on arhitekt, maalija, graafik ja luuletaja, kes on andnud olulise panuse nn Eesti neoavangardi kunsti. Tema kujundi- ja mõttemaailma on mõjutanud muuhulgas 1910.–1920. aastatel kujunenud ja arenenud vene avangardisti Kazimir Malevitši suprematistliku kunsti filosoofia, mis eeldas ümbritseva maailma transformeerimist korrastatud geomeetrilise vormikeele abil. Modernistliku maailma ümberkujundamise paatose kõrval on aga Lapinile omane ka tema ajastule iseloomulik postmodernistlik iroonia. Kompositsioon „Taome sulepead tuvideks“ (1985) on pilkav parafraas Jevgeni Vutšetitši (1908–1974) monumendist „Taome mõõgad atradeks“, mille Nõukogude Liit kinkis 1959. aastal ÜRO aiale New Yorgis. Sotsialistliku realismi stiilis skulptuur lähtub piiblitsitaadist, mis viitab koos Messiase tulekuga saabuvale õnnistatud rahuajastule. Külma sõja kontekstis, kus Nõukogude Liit pidevalt võttis mõõtu Ameerika Ühendriikidega võidurelvastamises, oli sellise rahule üleskutsuva monumendi püstitamine üsna silmakirjalik. Oma iroonilises tõlgenduses võimendab Lapin olukorda võimatuks sõnamänguks, nonsensiks: kuigi sulepead ei saa kunagi ümberluua tuvideks, on kujundite jadal „sulepea-sulg-lind“ teatud sugulus, osa ja terviku suhe. Tuvi kui rahusümbol on järjekordne vihje Vutšetitši monumendile, samas kui sulepeade halastamatu tagumine alasil võib toimida varjatud vihjena nõukogude tsentuurile.