Põimunud kirjandus

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse konverents Eesti Keele Instituudi majas (Roosikrantsi 6, Tallinn, suur saal, 3. korrus).

Konverentsi eesmärgiks on keskenduda kirjanduse kui erinevaid diskursse põimiva tekstilise reaalsuse uurimisele ning püstitada selle valguses küsimus nii kirjanduse kohast ja toimest kultuuriruumis kui ka, laiemalt, kirjanduslikkuse avaldustest seal, kus kirjandus selle tava- või tänapäevases tähenduses puudub või on adumatu.

Lähtudes eeldusest, et kirjanduse ajalugu on põimunud (vrdl histoire croisée, Michael Werner, Bénédicte Zimmermann) kutsub konverents, esiteks, analüüsima ja lahti põimima Eesti kirjakultuuri tekste, kus pealtnäha teatav kindel ja „oma“ tähendusparadigma avab end lähemal vaatlemisel liitvat elemente erinevatest kultuurilistest, sotsiaalsetest, ajaloolistest, žanrilistest jne diskurssidest, olgu põimimine läbiviidud autori poolt siis kas teadlikult või alateadlikult, polemiseerivalt või ignoreerivalt. Arendades edasi varasemat kultuuriülekannete teooriast lähtunud uurimissuunda (vt „Autogenees ja ülekanne: moodsa kultuuri kujunemine Eestis“, 2015), pakume välja järgmised suuremad analüüsi fookused: baltisaksa kirjakultuur selle keelelises ja kultuurilises mitmepalgelisuses, rahvusliku ja modernistliku diskursi kujunemine Eestis, nõukogudeaegse kirjavara avalikud ja varjatud põimumised, põimumised eri kunstiliikide ja kirjandusžanride vahel Eesti kultuuriloos. Samas on oodatud kõik käsitlused, mis seletavad põimingu kaudu lahti mõnd Eesti kirjakultuuri ajaloo aspekti.

Võib öelda, et sellel uurimistasandil peegeldab põimunud kirjandus paljuski inimmälu toimimist, kus mineviku resp. tekstide mäletamine ja taasaktualiseerimine leiab eeldatavalt alati aset teatava diskursiivse mosaiigi kujul, mille koolutav ja põimiv kese on mäletaja soovis selgitada oma olemasolu mõtet erisuunaliste temporaalsuste tõmbetuultes. Põimunud kirjandus kui mälu kulgemine on ses mõttes subjektiivse mõistmisloome näiteks, kus igasugune „nüüd“-hetk, mis sellisena (liiasena) ei mahu enam olemasolevatesse tähendustesse ­– mida ta ometi eeldab –, sunnib neid tähendusi teatava nurga alt murdma.

Konverentsi teise lähtehüpoteesi kohaselt, kirjandus mitte üksnes ei põimi, vaid põimingu markeerimine ja rõhutatult esiplaanile kirjutamine on kirjanduse üheks põhitunnuseks võrrelduna teiste sotsiaalsete diskurssidega. Kui näiteks poliitika ja teadus püüavad põimingu nähtavust kultuuris alati redutseerida kas oma sotsiaalse reputatsiooni või teaduslikkuse kaudu, siis kirjandus oma esteetilises funktsioonis laseb „nüüd“-hetke õmblusel alati paista, ja õigupoolest ongi ta kirjandus vaid seniks, kuni seda paistet hoiab. Modelleerides juhuslikkust, mis etableerunud teadusele ja poliitikale alati veidi küsitavana näib, ja esitades seda läbi aistilise tunnetuse, liigub kirjandus selle hüpoteesi kohaselt pigem diskurssidevahelises vabaruumis, mis võimaldab tal luua kultuuris uusi ühendusi ja olemasolevaid diskursse narri positsioonilt n-ö nöökida (vrdl Marc Angenot), aga samas lubab see ka kirjandusel evida suurt tähendusloomelist potentsiaali ja võimalust organiseerida diskursside suhteid märksa avaramal ja kultuuriülesel väljal. Selle tõsiasjaga saab ilmselt seletada ka kirjanduse juhtrolli teatavatel ajaloolistel pöördemomentidel, kus vana epistemoloogiline reaalsus veel uut tähendust näha ei võimalda, kuid kirjandusel kui vabaruumis olijal on juba võimalik seda sünteesida ja katsetada. Kui küsida, kas kirjandusele kui panetunud põimijale jääb alles ka midagi olemuslikku, siis üks vastuse variant näikse olevat, et kirjandus kompenseerib oma olemuse vähesust kõnetegude intensiivse kasutamisega.

Konverentsi kolmanda lähtehüpoteesi kohaselt on põimunud kirjanduse avaldusi võimalik ja vajalik uurida ka väljaspool kitsalt seda tekstivaldkonda, mida tänapäeval haarab ilukirjanduse mõiste. Võib oletada, et mitte üksnes kirjandusžanri sees ei õgvendata ühiskonnas erinevate diskursside piire, vaid ka näiteks poliitilistes ja teaduslikes diskurssides endis pöördutakse aeg-ajalt kirjanduslik-esteetilisemate väljendusvahendite poole, ajendatuna kas soovist oma vaateid populariseerida, või siis teatavast isiklikust või diskursiivsest kriisi tunnetusest. Ses mõttes käitub kirjandus ühiskonnas alati suuremate diskursiivsete formatsioonide ühe osana. Võib arvata, et nii mõnigi potentsiaalne teaduslik või ajalooline „avastus“ on sundinud avastajat algselt väljendama oma ideid kirjanduslikus kõneregistris. See põimunud kirjanduse mõõde omandab selge aktuaalsuse näiteks eesti vanema kirjavara uurimisel, kus eksisteerib suur tekstide hulk, mis ei ole otseselt ilukirjandusena klassifitseeritav, kuid mis kannab endas põimunud kirjanduse seisukohast kirjanduslikkuse funktsiooni.

Kutsudes mõtlema põimunud kirjanduse teemal, kutsume niisiis ühtlasi arutlema kirjanduse ja kirjanduslikkuse üle kultuuris üldisemalt.

Ettekannete teesid e-väljaandena

Programm

10.00–10.30 Kogunemine ja avakohv
10.30–11.00 Jaan Undusk (Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus): Faehlmann kui Eesti uuema kirjakultuuri ürgpõimija
11.00–11.30 Tiina Ann Kirss (Tartu Ülikool): Põimunud või vanunud kirjanduslugu? Eksiil ja “posteksiil” eesti kirjanduse mitmel kaldal
11.30–12.00 Rein Veidemann (Tallinna Ülikool): Jutlus kui (põimunud) kirjanduse žanr. Georg Mülleri ja Toomas Pauli jutluste näitel

Kohvipaus

12.15–12.45 Rein Undusk (Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus): „Põimiv mina“. Jaan Krossi tegelikkuse manifestatsioonid
12.45–13.15 Anneli Mihkelev (Tallinna Ülikool): Põimitud pagulaskirjandus
13.15–13.45 Mirjam Hinrikus (Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus): Nietzschelikust elu eitusest ja jaatusest Tammsaare dekadentsiperioodi töödes

Lõuna

14.45–15.15 Aare Pilv (Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus): Rudolf Sirge “Tulukesed luhal”. Ühe eeltsensuuri lähilugemine
15.15–15.45 Piret Kruuspere (Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus): Merle Karusoo 21. sajandi hakul sündinud lavastustest – retrospektiivselt
15.45–16.15 Külliki Kuusk (Eesti Kirjandusmuuseum): Nüüd-hetk Masingu luules

Kohvipaus

16.30–17.00 Ulrike Plath (Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), Linda Kaljundi (Tallinna Ülikool): Põimitud ajalood. Eesti ja baltisaksa ajalootõlgendus kolonialismi pingeväljas
17.00–17.30 Eneken Laanes (Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus): Trauma keelde tõlgitud. Kultuuriülesed mäluvormid eesti laagrimälestustes
17.30–18.00 Aija Sakova-Merivee (Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu): Denkbild (mõttepilt) kui põimunud ja vastuolulise ajaloo mõtestamise vahend

Pidulik lõpetamine veini ja suupistetega.

Lisainfot saab küsida telefonil 6443 147 või e-posti aadressil utkk@utkk.ee.