2. novembril 2016 kl 12.00 toimub Eesti Keele Instituudi maja II korruse väikeses saalis (Roosikrantsi 6) Kirjanduskeskuse teadusseminar „Rahvuslik teater kultuurimälu meediumina”.

Ettekande peab Kirjanduskeskuse teadur Piret Kruuspere.

Juri Lotman, kes töötas esimesena välja selge teoreetilise käsitluse kultuurimälust, on rõhutanud selle sisemist mitmekesisust ja selles avalduvat tähendusloome viljakust; tema sõnul moodustab mälu osa kultuuri tekstiloomemehhanismidest. Lotmani ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna uurijate tööd on olnud oluliseks lähtepunktiks saksa õpetlaste Aleida ja Jan Assmanni kultuurimälu-käsitlustele, mida on peetud omamoodi „kultuuriliseks pöördeks” rahvusvahelistes mälu-uuringutes. Assmannide teooriat on omakorda jõudsalt edasi arendanud ja avardanud Astrid Erll ja Ann Rigney – mõlemad kirjandusuurija taustaga mälu-uurijad. Nii Erll kui ka Rigney rõhutavad kultuurimälu mediaalset iseloomu: fookusesse tõusevad meediumid, mis mälu kannavad, vahendavad ja kujundavad, samuti aktualiseeruvad küsimused mäletamise dünaamilisusest, intermediaalsusest ja performatiivsusest. Rigney on eraldi esile toonud kunstiliste representatsioonide mobiilsust teiste mäluvormidega võrreldes.

Kultuurimälu kontekstis on Eestiski rõhutatud eri meediumide ja kunstiliikide vaheliste tõlkeliste ülekannete uurimise olulisust; muu hulgas on vastukaaluna senistele seisukohtadele, et eestlaste kultuurimälus ja identiteediloomes mängib eriti olulist rolli kirjandus, osutatud sellele, et audiovisuaalsed kanalid on omandamas üha kaalukamat positsiooni rahvuse enesemõistmisel. Teisalt: kuigi Astrid Erlli ja Ann Rigney tähelepanu köitnud kultuurimälu meediumide seas kohtab põgusalt viiteid ka teatrile, torkab siiski silma, et teater kultuurimälu vahendaja või meediumina on jäänud rahvusvahelistes mälu-uuringutes teiste kunstiliikidega võrreldes pigem tagaplaanile; sama äratundmist kinnitavad tähelepanekud eesti teadlaste mälu-uurimustest.

Erlli ja Rigney seisukohad kultuurimälu mediaalsuse, dünaamilisuse ja perfomatiivsuse kohta võiksid aga tõhusalt toimida ka teatri kui ajalis-ruumilise kunstiliigiga seoses. Seega püstitaksingi küsimuse, kuidas eesti kutseline teater – ja sellega rööbiti algupärane näitekirjandus – on suhestunud rahvusliku mälukultuuri ja -poliitikaga. Seda enam, et Eesti näitel on rahvusliku eneseteadvustamise ja -tõestuse, rahvusliku resp. kultuurilise identiteediloome üks olulisi aspekte olnud läbi aegade seotud just nimelt teatrikunstiga. Võimalikke vaatenurki teatrikunsti ja kultuurimälu suhete vaagimiseks on seejuures mitu: rahvusklassika ja ajalooproosa dramaturgilised ja lavalised tõlgendused, ajalooaineline algupärane dramaturgia trükis ja laval või ka (lähi)ajaloo traumaatiliste kogemuste vaagimine ja n-ö läbitöötamine dramaturgilises/lavalises vormis. Viimatinimetatud aspektist olen viimastel aastatel keskendunud kolme autori, proosa- ja draamakirjanike Rein Saluri ja Madis Kõivu ning lavastaja Merle Karusoo loomingunäidetele, mis paigutuvad ulatuslikku ajalisse raamistikku alates 1970ndatest aastatest kuni XXI sajandi alguseni.

Siit tõukubki minu teine küsimus: kas ja milliste tunnuste alusel oleks võimalik määratleda üldisemat fenomeni, mida võiksime nimetada eesti mäluteatriks. Olen varem kasutanud mõistet mäluteater (mis on pärit iisraeli teatriteadlase Jeanette R. Malkini uurimusest Memory-Theater and Postmodern Drama, 1999) seoses Merle Karusoo loominguga – täpsemalt tema nende lavastustega, mis toetuvad eestlaste elulugudele. Nüüd sean aga nimetatud nähtuse käsitlemisel eesmärgiks avarama perspektiivi, püüdes seejuures leida metodoloogilisi tugipunkte nii mälu/ajaloo ja teatrikunsti seotust analüüsivatest käsitlustest (Marvin Carlson, Freddie Rokem) kui ka üldisematest mälu-, eeskätt kultuurimälu-uurimustest.

Lisainfot ürituse kohta saab küsida telefonil 6443 147 ning e-kirja teel utkk@utkk.ee.