Kultuuripõiming ja jesuiidid: don Iñigo, don Quijote jt

Reedel, 30. novembril kell 13.00-14.30 toimub Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar „Kultuuripõiming ja jesuiidid: don Iñigo, don Quijote jt“.

Ettekande peab Kirjanduskeskuse teadur Rein Undusk.

Jesuiitide ordu rajaja Ignatius Loyola (1491–1556), ristinimega Iñigo, meenutab oma autobiograafias, et tema otsus vahetada nooruse seiklusrikas rüütlielu välja jumalasõduri missiooni vastu Jeesuse teenijana leidis aset 1521. aastal tema kodukohas Loyolas, kus Ignatius lebas parajasti haigevoodis raske jalavigastusega, mille ta oli saanud Navarra kuninga eest prantslaste vastu võideldes sama aasta maikuus. Kui Ignatius palub vigastusest juba veidi paranenuna ulatada endale lugemiseks mõni talle nii armsaks saanud rüütliromaanidest, selgub, et tema isakodusse  Baskimaal ei ole seda liiki kirjandus veel jõudnud, mistõttu Ignatiusele antakse ajaviiteks hoopistükkis saksi Ludolphi „Kristuse elu“ (Vita Christi) ning Jacobus de Voragine „Kuldlegend“ (Legenda aurea). Ehkki Ignatiuse mõttekujutus kisub neid raamatuid lugedes teda ikka ja jälle unistama rüütellikust daami teenimisest, teeb ta oma varasemat ja nüüdset lugemiskogemust kõrvutades huvitava ning teedrajava avastuse. Nimelt Ignatius märkab, et „teda täitis küll suur naudingutunne  hetkel, mil ta mõtles maiste asjade peale, aga see mõnu asendus tülpimuse ja rahuldamatusega pärastpoole, kui ta neist asjadest ära väsis ja need oma peast kõrvale pani. Samas, kui ta mõtles paljajalu Jeruusalemmas käimisest ja ei millegi muu söömisest peale köögiviljade, aga samuti kõigest sellest karmusest, mida praktiseerisid pühakud, siis tundis ta lohutust mitte üksnes neist asjadest mõtlemise hetkel, vaid jäi rõõmsaks ja rahulolevaks ka pärast seda siis, kui ta need asjad oma peast kõrvale oli pannud“ (Autobiograafia 1.8).

Don Quijote ja don Iñigo kõrvuti asetamine ei ole niisiis sugugi Ignatiuse omakandi mehe Miguel de Unamuno (1864–1936) üks mõtteleiutisi (vt Unamuno „Don Quijote ja Sancho elu“), vaid uusajal vastureformatsiooni tugisambaks kujunenud Jesuiitide ordu sünnib nimelt kirjandusliku rüütliinspiratsiooni ümberõilistamisest tegelikuks Kristuse teenimiseks maises elus, ühes rüütli ideaaldaami kõigi omaduste inkorporeerimisega Neitsi Maarja kujutelma. Asja teine ja mitte vähem huvitavam pool on see, et väidetavalt võis Cervantes omakorda „Don Quijotet“ (1605–1615) luues olla  ajendatud Ignatiuse „Vaimulikest harjutustest“ (1548) – seda jesuiitide alusteksti siis kas imiteerides, parodeerides või dekonstrueerides. Olgu kuidas on, kuid selge on see, et jesuiidid on oma ajaloo jooksul ammutanud inspiratsiooni paljuski samast kaevust kust kirjanikud ja et nende soov hoida seejuures oma eesmärk kiivalt lahus esteetide omast on neid asetanud ajaloo jooksul vägagi mitmemõttelisse olukorda.

Teadusseminar toimub Eesti Keele Instituudi maja III korruse väikses saalis aadressil Roosikrantsi 6.

Oma osavõtust palume teada anda aadressil utkk@utkk.ee. Olete oodatud!