Gösekeni epitaafilt kadunud ridade jälil
23. augustil käisid Kirjanduskeskuse vanemteadur Kristi Viiding, Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia doktorandid Kaidi Kriisa ja Anni Arukask ning Eesti Kunstiakadeemia Ackermanni uurimisgrupp Hilkka Hiiopi juhtimisel Kullamaal Heinrich Gösekeni epitaafi uurimas. Lisaks professionaalsele silmale oli abiks Andres Uueni (Archaeovision OÜ) koos tehnikaga.
Kristi Viiding juhib projekti „Eesti ladinakeelsete pealiskirjade elektrooniline tekstikorpus“, mille üheks osaks on ka praeguseks hävinud ladinakeelse epigraafilise tekstimaterjali kogumine. Kullamaa Püha Johannese kirikus asuv pastori, Läänemaa praosti ja eesti keele uurija Heinrich Gösekeni epitaaf on üks neist, millel olnud tekst on säilinud vaid osaliselt ja mis vajab seetõttu põhjalikumat uurimist. Ackermanni uurimisgrupp soovis aga kontrollida hüpoteesi, et Gösekeni epitaafi ja triumfikrutsifiksi autor on Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja Christian Ackermann.
Kuigi kõik saladused seekord veel lõpuni ei avanenud, selgus palju põnevat. Hoolimata arhiividokumendis kirja pandust, mille kohaselt viibis Ackemann 31. augustil 1682. aastal Kullamaal, et anda viimast lihvi Gösekeni epitaafile ja triumfikrutsifiksile, ei ole tegemist tema töödega. Ent see ei tähenda, et Ackermann siiski ajal seal ei võinud viibida ja aidata seinale panna ka Gösekeni epitaafi – täpsemalt saab Ackermanni uurimisgrupi hüpoteesi ja esialgsete uurimistulemuste kohta lugeda siit.
Gösekeni epitaafi teksti lähemal uurimisel ja kolm tundi kestnud infrapunamõõturiga skaneerimisel selgus aga, et algselt leidus sel mitte kolm (nagu praegu, aga ka juba 1936. aasta fotol ja 1928. aasta joonisel silmaga vaadates näha), vaid neli tekstipaigutamiskohta. Selgus ka, et epitaafi on vähemalt ühel korral, ilmselt 19. sajandil, restaureeritud – epitaafi saksakeelse tekstiosa tähed on uuesti, kuid nihkega üle maalitud. Värviproovid näitavad, millised ülejäänud muutustest (alumise kartuši katmine musta värviga, eleegilise distihhoni viimase rea mehaaniline kinnikatmine, Gösekeni ühe poja näokuju muutmine või tütre nöbinina maalimine sirgemaks ja pikemaks) pärinevad restaureerimise ajast, millised aga epitaafi maalimise ja kirikusse paigutamise ajast. Eesti kirikute ladinakeelsete pealiskirjade uurimisprojekti objekt – epitaafil oleva eleegilistes distihhonides epigrammi viimane rida – veel ennast ei paljastanud. Uurimistöö kestab aga edasi ja järgmiseks etapiks on skaneeringu töötlemine, tehtud fotode ja võetud värviproovide analüüsimine. Ehk õnnestub nende põhjal vähemalt osaliselt kindlaks teha ka read, mis praegu epitaafi pealt kadunud.