Aiaseminar sinihumanitaariast

„Ju lapsena igatsesin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuglevat viirese varju ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvat üksikut purje.“

Nii kirjutas Friedebert Tuglas 1905. aasta revolutsiooni mahasurumise järel Toompea vanglas. „See polnud kirjandus, vaid vormi võtnud elamus ise,“ on ta hiljem meenutanud. Kindlast iseloomustavad aega sõnadesse kätketud stiihia ja vabaduspüüe, ent veekogude tähtsuse ja tähenduse võrdkujuna võib „Meri“ sobituda igasse aega. Krestomaatilised esimesed lausedki hõlmavad nii tegelikku merd kui ka kujutlust, mida pole tegelikkuses kogetudki, nii vaatluseks avatud esteetilist ruumi kui ka keskkonda, mida kasutavad inimesed, kes jagavad seda teistesse liikidesse kuuluvate elanikega.

Nii näib, et Tuglase klassikalised read võtavad üsna tabavalt kokku tõusuteel olevat teadusvaldkonda, mis kannab nime „sinihumanitaaria“ ning katab nii teaduslikke kui ka kunstidiskursuseid, milles tõuseb esiplaanile vesi kõigil selle esinemiskujudes. Eriti märgatavad on selles vallas olnud maailmamerega seonduvad uuringud, kuid nagu on rõhutanud sinisele humanitaariale pühendatud lühimonograafia autor Serpil Oppermann, kuulub selle tõeliselt transdistsiplinaarse uurimissuuna huviorbiiti kogu planetaarne vesi, sealhulgas ka kõikvõimalikud mageveekogud, liustikud ja märgalad ning isegi pinnavesi ja veeaur.

Tänavune aiaseminar toimub nagu ikka Underi ja Tuglase muuseumi aias 11. juunil ning on mõeldud ettevalmistava tiiva- ja/või uimesirutusena ajakirja Methis sinihumanitaaria 2026. aastal ilmuvale erinumbrile.