Ilmar Laaban on eesti kirjanduse ajaloos üks kosmopoliitsemaid ja järjekindlalt avangardistlikumaid autoreid. Ta oli luuletaja, häälutaja ja kultuurikriitik, samuti mitmekülgne tõlkija. Ta valdas eesti, saksa, rootsi ja prantsuse varjundirikast ilukirjanduslikku keelt ja oli võimeline tõlkima risti-rästi mitmest keelest ja mitmesse keelde. Milline oli Laabani tegevus eesti luule tõlkijana, milliseid autoreid ja tekste ta eesti kirjandusest vahendamiseks valis – just selle üle kutsub kaasa mõtlema siinne virtuaalnäitus.

Näitus on osa Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Eesti Kirjandusmuuseumi ühiskonverentsist LUULE ON ÜLEV EHMATUS, mis on pühendatud Ilmar Laabani 100. sünniaastapäevale. Näitusel on esmakordselt avaldatud eesti luule tõlgete käsikirju Ilmar Laabani personaalkogust Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (fond 352).

Ilmar Laaban. EKM EKLA, A-233:13

Ilmar Laaban

 

Ilmar Laaban (11. detsember 1921 – 29. november 2000) oli luuletaja ja tõlkija, kes tõi eesti kirjandusse sürrealistliku poeetika.

Ta õppis nii Tallinna konservatooriumis (klaverit ja kompositsiooni), Tartu ülikoolis (romaani keeli) kui ka Stockholmi ülikoolis (romanistikat ja filosoofiat). Luulet hakkas ta siin-seal avaldama juba 1930. aastate lõpus, raamatutena ilmusid „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) ja „Rroosi Selaviste“ (1957). 1950. aastate lõpust saadik tegeles ta süvenenumalt kõlaluule ehk häälutustega, seda nii eesti, rootsi kui prantsuse keeles. Samuti oli ta viljakas palindroomimeister.

Olles küll märgiline uuendaja eesti kirjanduses (kuid pikka aega seetõttu pigem marginaalses asendis, eriti traditsioonihoidlikus pagulaskultuuris), oli ta oluline tegelane ka Rootsi kultuurielus, nii kõlaluuletaja, tõlkija kui ka kirjandus-, kunsti- ja muusikakriitikuna.

Ta on tõlkinud hulgaliselt luulet eri keeltest – nii eesti kui ka saksa, prantsuse ja rootsi keelde. 1948 ilmunud tõlkekogumik „19 moderna franska poeter“ mõjutas tollast Rootsi luuleprotsessi märgatavalt.

 

Ilmar Laabani raamatud

Ilmar Laaban tõlkijana

 

2000ndate algul jõudis Jaan Malini ja Enn Tegova kaudu Stocholmist Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumisse Ilmar Laabani käsikirjaline pärand: kirjad, ilukirjanduslik looming, tõlked jm. Nüüd, Ilmar Laabani 100. sünniaastapäevaks on käsikirjad rahvuskaaslaste programmi toel järk-järgult täielikult avalikkusele kättesaadavaks saamas.

Laabani käsikirjad on täis üllatusi. Eriti puudutab see Laabanit tõlkijana. Raamatus „Magneetiline jõgi“ (2001) on ilmunud Charles Baudelaire’i, Arthur Rimbaud’, Paul Éluard’i, Jean Cocteau, Gunnar Ekelöfi, Ragnar Thoursie, Karl Vennbergi, Erik Lindegreni luule tõlked eesti keelde. Ent kui palju tõlkis Laaban tegelikult, kui arvestada ka tema käsikirja jäänud tõlkeid?

Eesti luule tõlgetest on trükis ilmunud kokku 17 autori tekstid autoritelt nii paguluses kui Eestis. Kõige enam leidub ilmunud tõlkeid Marie Underi luuletustest rootsi keelde, kokku 18. Arvult järgnevad Gustav Suits ja Viivi Luik 8, Ivar Grünthal 7, Kalju Lepik 5 ja Juhan Liiv 4 luuletusega.

Laabani tõlgete käsikirjadki mõjuvad üleva ehmatusena – millist määratut sõnatööd on teinud Laaban eesti luule vahendamisel! Enamiku oma eesti luule tõlgetest kirjutas ta sahtlisse – käsikirjaliseks olid jäänud 25 eesti autori luule ja isegi mitmete proosapalade tõlked, sh Ain Kaalepi, Artur Alliksaare, Mati Undi, Doris Kareva, Kaie Talviste, Hasso Krulli, Tõnu Õnnepalu looming. Kõige enam on Betti Alveri, Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ilmar Trulli luuletusi, tõlgituna rootsi keelde.

Kokku leidub käsikirjades 42 eesti kirjaniku teoste tõlkeid prantsuse, rootsi ja saksa keelde – neli paksu mappi tõlkeid. Näitusel on neist valik, mis ei suuda hõlmata veel nende lugematute variantide ulatust ja tähendust.

——— Andres Ehin ———

Andres Ehin esinemas Kirjanike maja musta laega saalis Ilmar Laabani 70. sünnipäeval, 1991. EKM EKLA, A-233: 176
Andres Ehin. Fantoom / Fantomen, tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

——— Viivi Luik ———

Viivi Luik. Igal pool on see lõhn… / Jahre fließen. Ein Atem…, tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri
Viivi Luik. Armastus / L’amour, Kaugus / Distance, tõlked ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

——— August Alle ———

August Alle. Ürgsemperlik / Ursemperisch, tõlge ilmus kogumikus „Auf der Karte Europas ein Fleck. Gedichte der osteuropäischen Avantgarde“, Zürich: Ammann, 1991. Ilmar Laabani käsikiri

——— Raimond Kolk ———

Raimond Kolk ja Ilmar Laaban, 1979. Foto: Ellen Niit. Erakogu
Raimond Kolk. Õnnistegijä / La Patronne, tõlge ilmus ajakirjas Arena, 1961. Ilmar Laabani käsikiri

——— Tõnu Õnnepalu ———

 

Leebesti Õnnepalu ula-penn õitseb eel.

Tõnu Õnnepalu. Enne veel... Ilmar Laabani käsikiri
Tõnu Õnnepalu. Enne veel... / Framför dig..., tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

——— Marie Under ———

 

Varase Underi vahetult naiselik maailm koosneb suurist, selgete kontuuridega ümbritset pastellpehmeist värvilaikudest, kuldseist ja siniseist ja purpurseist, soojade violetsete varjudega, nagu paljud tolleaegsed maastikumaalidki. Iha ja maailma kontuurid kattuvad: kevade haljas leek läidab armastuse ja sügisesed varjud ümbritsevad selle valutut suikumist talveunne. Aed, tükk inimsustet loodust, on tavaliseks taustaks, kõiksuse hällilauluna kajab sisse merekohin.

Kujuneb aegamööda välja underlik värss sellisena, nagu oleme harjunud kasutama seda väljendit oma keelepruugis, vitaalsena, värvikana oma rütmides ja kõlades. Tundmus objektiveerub „eluläheduse“ aastakümne vaimus: inimesed, loomad, taimed, maastikud, linnad, aastaajad hakkavad elama üha iseseisvamat omaelu, sõnade sõrmed jälgivad nõtkelt ja meelalt nende äärjooni. […]

… praegusel kujul on „Sõnasild“ igale pagulasele hinnatamatuks aardeks, kunstiliselt olulisim kõigest seni Rootsi pinnal meie keeles trükituist.

Ilmar Laaban. Marie Under „Sõnasild“. – Eesti Teataja 23. I 1946, nr. 6, lk. 4.

Sukaluule silbis siblis elu ulakus.

Marie Under. Unetus / Hur skulle jag kunna sova, tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri
Marie Under. Vigilia. Dikter i urval och tolkning, Stockholm, 1963. Tõlkijad Ivar Grünthal, Ilmar Laaban. Stockholm, 1963

——— Artur Alliksaar ———

Artur Alliksaar. Kes mängib masti, saab purje pealekauba / Den som spelar färg får regnbågen på köpet, tõlge ilmus kogumikus „Poesi“, Åhus: Kalejdoskop, 1988. Ilmar Laabani käsikiri

——— Henrik Visnapuu ———

 

Visnapuu on vaba kõigest ennastülistavast poosist, põlvitades hardumuses isamaa eest langenute ees ja kahetsedes valusalt sunnit kõrvalejäämist sellest, milles ta näeb oma kohust. Jah, leidub neid, kel jätkub jultumust leida poosi sellises südameverega toidet žestiski, kes oma kosmopoliiditsevas estetismis ei suuda ega taha mõista neid, kes tunnevad neist sügavamalt ja isamaalikumalt, ja nimetavad siis poosiks kõiki neile tundmatuid meeleliigutusi. […]

Ja siin saavutabki ta kõrgeima ja suurima, mille osaliseks võib saada ühe rahva poeet: oma mõtete anonüümset ühtesulamist riigi ja rahva kõrgemate juhtide soovide ja püüetega, nagu lausub Paul Ambur tema geniaalse „Idaruumi“ puhul. Nimetu kangelasmüütide looja, legendaarses suuruses trooniv Homeros – selleks on saanud Henrik Visnapuu.

Ilmar Laaban. Henrik Visnapuu 50. – Eesti Noorus 1940, nr. 1, lk. 18–19

Ae, alaealist ala jaga jalatsil, ae, Alaea!
(noor Visnapuu)

Soopenil (ae, Alaea, ae!) alaealine poos.
(veel noorem Visnapuu)

Aele dada ruturadadel, Ea!
(moment-Visnapuu)

Henrik Visnapuu. Kolmas kiri Ingile / Der dritte Brief an Ing, tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri
Henrik Visnapuu. Jumalaga, Ene! / Ade, Änne!, tõlge ilmus kogumikus „Auf der Karte Europas ein Fleck. Gedichte der osteuropäischen Avantgarde“, Zürich: Ammann, 1991. Ilmar Laabani käsikiri

——— Paul-Eerik Rummo ———

Paul-Eerik Rummo Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis esinemas Ilmar Laabani 70. sünnipäeval, 1991. EKM EKLA, A-233-177
Ilmar Laabani saksakeelne tõlge Paul-Eerik Rummo värssdeklaratsioonist „Ars poetica“ ilmus ajakirjas Trajekt 1983 (nr 3, lk 25–26); prantsuskeelne ja rootsikeelne tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

——— Uku Masing ———

 

Kaks teist „meest, kes ei mahtunud kivile“ kerkivad otsekohe täosse: Jaan Oks ja Artur Alliksaar. […] Kummatigi kuulub tema nagu nemadki meie luule- ja vaimuloos viljastavate võõrkehade kategooriasse.

Nõnda oli arbujate parnaslikule kontuuriaustusele tema „kääriv ürgudu“, nagu seda nimetas Ants Oras, häirivaks ja hädavajalikuks korrektiiviks. (Ja vältimaks panegüürilise järelehüüde kah-kirjandusliiki olgu öeldud: kui tema ohtras luuletoodangus kohtame ka ajahambale vähem vastupidavat ainest, siis peamiselt arbujaliku lühirealis-täisriimilise värsi lahtris.)

Ning ajajärgul, kui eesti kirjandus oli kaitsetuimalt aldis keelenormijate „käsen-keelan“-ukaasidele, söendas tema keelepruuk, too rahvakeelsuse ja esoteerika ainulaadne sulam, põikpäiselt jälgida omaenda seaduspärasusi kuni korrektoreid marruajavate pisiasjadeni välja. […]

Uku Masing, ühteaegu somnambuul ning vaba vaim vabade hulgas, ilmingute maailma raevu ja hellusega embav müstik – hüvastijätuks temaga ei leia ma kohasemaid sõnu kui veel üks stroof (nagu seda mäletan) tollestsamast aastat kolmkümmend neli tagasi sirvitud luuletustekimbust:

Ehk jätkub sest, et pilvi näen ja
päike soeb mu pääd,
kui inimeste juurest läen, kõik
toovad ju vaid hääd.
Nood kõnnivad vööl terav puss,
käes vereanum suur,
kuid mina, väikseim vihmauss ja
kassikäpa juur,
veel korjan iidseid kivikseid, et
leida iidseid teid,
ja silmad kaduvusest vees käib
jumal minu ees.

Ilmar Laaban. Hüvastijätt Uku Masinguga. – Teataja 29. VI 1985, nr. 13, lk. 6.

Elu kaugnisa mu kukru kruusaga jaga,
Suur Kurk, Uku Masingu akule.

Uku Masing. Tontide eest taganejate sõdurite laul / Gesang der vor Gespenstern weichenden Krieger, tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käskiri

Tontide eest taganejate sõdurite laul

Uku Masing

 

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Meie hobused kronud ja tydind, meil kondile kajaks on kont,
mõõgad roostetand aga me syda on muistendi tõrvane lont.
Varbad purunend kivide vastu ja keha on kibelev haav,
syda kaotava maleva vettind on verega lahingukraav.
[…]

——— Betti Alver ———

 

Öösi, spikri Itaka-tiir, kipsi söö!
(noor Alver)

Betti Alver. Päikeses / I solen, tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

——— Ivar Grünthal ———

 

Ivar Grünthali 1951. aastal ilmunud „Uni lahtiste silmadega“ oli silmapaistvaks debüüdiks välis-eesti luules pärast „Ütsikut tähte“. Selles uue põlvkonna „Amoreses“ võttis konflikt armastuskire ja moraalitseva sisetõkke vahel eelmisest hoopis valusama kuju, kuna eluvaenulik moraal drapeerus siin „loodusteadusliku“ halvustamise moodsamasse ning ohtlikumasse rüüsse. Grünthali edaspidise arengu prognoos jäi ühtaegu lootust- ja kartustäratavaks – kibestunud tardumuse ja viljaka lahtiminemise teed olid mõlemad avatud. […] Grünthal liitus nõnda tolle Baudelaire’ist lähtuva koolkonnaga, mis töötab teadliku ebakõlaga sisu ja vormi vahel, surudes disharmoonilist sisu „harmoonilisse“ vormimundrisse, ja mida meil 30-dail aastail esindasid Heiti Talvik ja Juhan Sinimäe (sonetikogu „Isamaa“). Sellest hübriidlahendusest oli siiski „Unes…“ lahti kaks pääseteed. Üheks oli moraalikammitsate puruksrebimine ja vormisunduse muutmine laulvaks veretuikeks […]. Teiseks oli luule ja proosa suhte orgaanilisemaks ümberkujundamine: vorm võttis väliselt proosa rütmi ja kõla, kuna luule sündis seestpoolt, alasti päevikumärkmete palavikulisest intensiivsusest.

Ilmar Laaban. Müüte Võrumaast, eikellegimaast, mülkassevajunud maast. – Marsyase nahk. Tekste tekstidest, tekste piltidest. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk. 87.

Ivar Grünthal ja Ilmar Laaban Göteborgis. EKM EKLA, A-233:52
Ivar Grünthal. Alèkok / Alèkok, prantsuskeelne tõlge ilmus Ivar Grünthali luulekogus „Poèmes. Gedichte. Dikter“, Stockholm: Vaba Eesti, 1964. Ilmar Laabani käsikiri

——— Kalev Kesküla ———

Kalev Kesküla. Ta on palunud... Ilmar Laabani käsikiri
Kalev Kesküla. Ta on palunud... / Han har anhållit..., tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

——— Gustav Suits ———

Internatsionaali avasalm ja refrään Gustav Suitsu versioonis. Ilmar Laabani tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

Ilu, tule – vahu nivool loovin, uhav elutuli!
(noor Suits)

Igi-sala voolis Suitsu lusti-ussi loov alasigi.
(Gustav Suits)

Eha, tule – vatsahaigetegi, õsus õigetegi ahastav elutahe!
(vana Gustav Suits)

Sööte, mees, elu-tule seemet öös.
(Gustav Suitsu mälestuseks)

 

Ei, Gustav Suitsu ei kivistata nii hõlpsasti auväärseks monumendiks, mille ümber võib segamatult sujuda meie „vana-uue Pungla“ pisitrafik. Veel vähem kui Gustav Suits laskis ennast aheldada oma revolutsiooniajastu tulevikupaatose külge, laskem endid aheldada oma reaktsiooniajastu minevikupaatose külge; oma kolmanda iseseisvuse süngemal, mürgitatumal, lõpmatult venival eelõhtul õppigem Gustav Suitsult, kuidas hoida homsepäeva pilti puhtana kõlisevast pooltõest ja vindunud salamürgist.

Ilmar Laaban. Järelhüüe Gustav Suitsule. – Marsyase nahk. Tekste tekstidest, tekste piltidest. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk 111.

——— Juhan Viiding ———

Juhan Viiding. Tunnelis. Ilmar Laabani käsikiri
Juhan Viiding. Tunnelis / I gångtunneln, tõlge ei ole ilmunud. Ilmar Laabani käsikiri

Näitusest

 

  • Näituse kuraatorid: Marin Jänes ja Marin Laak
  • Näitusel kasutatud käsikirjad on pärit Ilmar Laabani personaalkogust Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (fond 352).
  • Enamik näitusel kasutatud fotodest on pärit Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest, osa ka Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogudest ja Jaan Unduski erakogust.
  • Näituse kontseptsioon valmis Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva konverentsi LUULE ON ÜLEV EHMATUS uurimistöö käigus Marin Laagi ettekandeks „Laabani avangardism ja eesti luule kese: käsikirja jäänud tõlked“.
  • Palju abi on olnud Jaan Malini ja Aino Tamjärve koostatud raamatust „Ankruketi lõpp on bibliograafia algus: Ilmar Laabani tegude loend“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021).
  • Ilmar Laabani palindroomid on ilmunud Aino Tamjärve ja Jaan Malini koostatud raamatus „Eludrooge ego-ordule“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2008).
  • Näituse kujunduses on kasutatud konverentsiks LUULE ON ÜLEV EHMATUS Tiiu Pirsko tehtud kujundust, kujunduses on kasutatud Ilmar Malini õlimaali „Asjad VI“.
  • Täname fotode digiteerimise ja töötlemise eest Eesti Kirjandusmuuseumi fotograafi Alar Madissoni ja fotoarhivaari Irma Pilti. Käsikirjade skanneerimise eest täname Eesti Kirjandusmuuseumi digiarhivaari Marju Mikkelit. Toe ja nõu eest täname Sigrid Aasa ja Aare Pilve.