Leo Luks näeb maailma läbi roosade prillide

25. novembri 2022 Sirbis ilmus intervjuu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteaduri, projekti „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940“ liikme Leo Luksiga.

Vähem edukate meeste pärisosa

Leo Luks: „Mõnikord kaldub vabamõtleja teispoole teadusliku maailmapildi poolt sobivaks tunnistatud diskursusi, kuid säilitab kriitikameele, muutumata uhuu-diskursuse jüngriks.“

VALLE-STEN MAISTE

Leo Luks, „Vabamõtleja“ raamatusarja eestvedaja, mis viis sarja loomiseni?

Pidasin vähemalt kümme aastat plaani hobi korras kirjastama hakata, sh filosoofilise kallakuga esseistikat avaldada. Miskipärast on just eesti filosoofid raamatute väljaandmisel kaunis passiivsed, nõnda valitseb oht, et terve rida huvitavaid mõtteid kaante vahele ei jõua, vajuvad unustusse. Harva kui tekst üksnes ajakirjanduses ilmudes pikemaks ajaks käibele jääb.

Mul mõlkusid meeles mõned autorid, keda kindlasti tahtsin kirjastada, eesotsas Jüri Eintaluga, kelle 1990ndatel ilmunud vabamõtlejalikud esseed avaldasid algajale filosoofiatudengile sügavat muljet. Kui mul turgatas lisaks pähe idee parafraseerida kujunduse poolest nõukaaegset filosoofide elulugude sarja „Suuri mõtlejaid“, oligi sari „Vabamõtlejad“ sündinud.

Mis on sarja eripära? Mis eristab sarja raamatuid „Eesti mõtteloo“ sarjas välja antud jm eesti autorite esseistikaraamatutest?

Küllap ilmub üksikväljaannetena nii mõndagi, mis ka meie sarja sobiks. Esseistikasarju hakkab meie kultuurimaastikul silma küllaltki vähe. Tallinna ülikooli rohelise kujundusega raamatud on küll jagatud seeriatesse, kuid nende fookuste erinevust on raske mõista. „Eesti mõtteloo“ sari aga avaldab vähemalt elavate autorite puhul üksnes nn elavaid klassikuid, mitte kahtlasema renomeega vabamõtlejaid. Kaugemast ajaloost on nad avaldanud küll nii mõndagi autorit, kes hästi ka „Vabamõtleja“ sarja sobiksid, nt Masing, Grenzstein, Hackenschmidt. Pole muide välistatud, et kunagi ilmub mõni sajandi eest kirjutanud autor ka „Vabamõtleja“ sarjas, kui idee turgatab ja koostamisjaksu jagub.

Kes on vabamõtleja, mille poolest ta erineb teistest filosoofiaga tegelejatest või mõtlejatest?

Vabamõtleja range piiritlemine oleks seda mõtteviisi reetev samm, nii et kirjastamisotsuseid teen ikkagi intuitiivselt. Põgusalt kirjeldada on siiski võimalik. Vabamõtleja kirjutisi iseloomustab eriomane stiil, isegi kui ta kirjutab mingi kitsama mõttevoolu raames, nt Margo Laasberg. Vabamõtleja mõtleb avaralt, ta ei piirdu akadeemiliste kirjatöödega, kuigi võib ka neid edukalt luua, nt Rein Raud, keda olen korduvalt edutult oma sarja meelitada üritanud. Samuti iseloomustab vabamõtleja ütlusi julgus ja teravus, mis eristab teda poliitkorrektsest, alati ette teada viisakaid fraase poetavast õilishingest. Vähemalt mõnikord satub ta oma teravat sulge rakendama ka ühiskonna valupunktidel. Mõnikord kaldub ta teispoole teadusliku maailmapildi poolt sobivaks tunnistatud diskursusi, kuid säilitab ka seal kriitikameele, muutumata uhuu-diskursuse jüngriks – kuigi liialdusi-vääratusi võib siin esineda, sest vabamõtleja liigub edasi riskivalt ja ekslevalt, mitte sisse tallatud diskursuste kiirteid pidi. Vabamõtleja tuvastamisel tuleb välistada akadeemilised kuivikud ja poliitkorrektsed õilishinged, aga ka sisutühjad grafomaanid ja kinnismõtetega trollid.

Loe edasi Sirbist.