Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia
20. jaanuaril 2017 anti Kohtla-Järve Kultuurikeskuses üle Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad 2016. aasta tegevuse eest. Kirjanduse valdkonnas pälvis peapreemia Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk raamatu „Eesti kirjanike ilmavaatest“ eest.
„Eesti kirjanike ilmavaatest pole meil just palju teada. See tundub olevat isegi pisut anakronistlik huvi – küsida maailmavaate järele. Või kui seda ka teha, siis on enamasti vastuseks midagi poliitilist: näiteks et maailmavaade on vasakpoolne, parempoolne või liberaalne, rahvuslike, kosmopoliitiliste või üldhumanistlike sugemetega. Teine võimalus, et saame teada midagi kirjaniku karakterist või temperamendist, olgu see siis optimistlik, pessimistlik, skeptiline, elulähedane või vaimuaristokraatlik.
Poliitilised veendumused ja natuur ei ammenda veel elu mõtte otsingut. Need on kraatrit ümbritsev maastik, mida mööda uurijal on mugav astuda. Kraatri suue ise on aga ühemõttelises tühjuses sageli raskesti kirjeldatav paik, mis vahib sõnatult vastu taevast. Just nagu maailmavaate algus: hetk, kui jäädakse imestuse hõlmas ammuli sui taevast vahtima, püüdes hiljem aru saada, mis õieti juhtus või – mis ei juhtunud.
Mulle näib, et maailmavaadete sünd ja olulised korrektuurid maailmavaateis on sageli suhteliselt äkilised, kui ka muljete laagerdumine ja kirjapanek võib kaua kesta. Muidugi on säärane arusaam ise üks maailmavaade.
Intrigeerivaks võiks osutuda küsimus, kas igal kirjanikul üldse ongi maailmavaade. Enamasti arvatakse, et vaimse töö tegija määratlusse kuulub maailmavaade juba nii-öelda loomu poolest. Mulle pole see siiski olnud iseenesestmõistetav. Vähemasti juhul, kui maailmavaate all ei mõisteta mitte lihtsalt eluliste ja kirjanduslike hoiakute, arvamuste ning harjumuste summat, vaid mingit isiklikumalt läbimõeldud ning piisavalt kirgastunud vahekorda olemise ja tunnetuse põhiküsimustega. Koos õnnestunud kirjutamisaktiga pole see vist siiski kohe antud.
Maailmavaateta kirjanik ei paku mulle lugejana ilmselt elulist huvi, kui ma ka tema teksti mõnikord suure naudinguga võin lugeda. See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on esiletulek – isik, kes kehtestab taas kord maailma. Kui ma sellise isiku teosest leian, siis ma usun, et kirjanikul on olemas maailmavaade, või vähemasti – maailmavaadet.“