Kaugveri kirjad avavad noore mehe hinge sügavusi ja vaibumatut elutahet
Sügisel ilmus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kirjastuselt Raimond Kaugveri kirju sisaldav raamat „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949“. 18. veebruari Sirbis arvustas raamatut kirjandusteadlane Aija Sakova.
Armastus ja alandus ehk Igavesti Sinu
Raimond Kaugveri Vorkuta laagrist saadetud armastuskirjad Sigrid Kurvisele avavad noore mehe hinge sügavusi ja vaibumatut elutahet.
Aija Sakova
Kui kuulsin mõned aastad tagasi Eneken Laanese ettekannet Raimond Kaugveri laagrikirjade kohta, olin otsekohe veendunud, et kirjad peaksid saama avaldatud ning et tahaksin neid lugeda – mitte ainult uurija, vaid ka inimesena, keda huvitavad siseilma vaatlus ning vaimsed toimetulekustrateegiad. Raimond Kaugveri 95. sünniaastapäeva eel ongi tema kirjad Sigrid Kurvisele raamatu kuju saanud.
Leitud varandus
Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile“ koosneb 270 joonealuste kommentaaridega varustatud kirjast ja põhjalikust koostaja eessõnast.
Kirjad on teele läkitatud peamiselt Vorkuta vangilaagrist, kuhu Kaugver juunis 1946 saadeti poliitvangina Soome kaitseväes teenimise eest ja kust ta vabastati 1949. aasta detsembri keskel. Enne seda oli teda 1,5 aastat hoitud vangistuses Patarei vanglas. Raamat sisaldab ka kirju Soome sõjatandrilt. Samal ajal on tegemist intiimsete armastuskirjadega, mis olid mõeldud ühele kindlale adressaadile. Kirgliku kirjade žanri austajana pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et kirjade, iseäranis armastuskirjade lugemine on tegelikult ikkagi ka teiste asjades sorimine – vajab alati hoolikat kaalumist, kas seda ajendav kultuurilooline huvi on ikka läbinisti põhjendatud.
Raamatu eessõnas ning ERRi kultuuriportaalis jutustab Eneken Laanes kirjade loo. Ta nimetab kirju leitud varanduseks, sest Raimond Kaugver andis suurema osa oma arhiivist, sh oma isale Vorkutast saadetud kirjad, juba 1980. aastatel Eesti Kirjandusmuuseumile. Tema kätte jäid vaid mõned käsikirjad, nagu osaliselt laagris ja vahetult pärast 1950. aastal laagrist naasmist valminud romaanide „Laevad kaotavad tüüri“ (ilmunud 1993) ja „Põhjavalgus“ (ilmunud 2010) käsikirjad ja Sigridile saadetud kirjad, aga ka keskkooli- ja sõjaaegsed päevikud ning luuletuste käsikirjad. Pärast tema surma rändasid need tütar Katrini valdusse ja on püsinud kapis hoiul senini. Lugejani on Sigridile saadetud kirjad toonud Laanese huvi laagrikirjanduse vastu ning julgus Katrinilt võimalike kirjade kohta küsida: vihje nende olemasolu kohta annab „Põhjavalgus“, aga ka Kaugveri eluajal ilmunud kogumik „Kirjad laagrist“ (1989).
Koostajana põhjendab Laanes kirjade avaldamist mitmeti. Esmalt on kirjade näol tegemist haruldase võimalusega saada aimu Vorkuta laagrielust. Teisalt on kirjad tarvilik ajalooallikas ja lisandus Vorkuta kohta käivale olemasolevale tekstikorpusele. Kolmandaks maalivad Kaugveri kirjad mitmekesise ja värvika kultuuriloolise portree vabariigiaegsest noorest, tema haridustasemest ja mõttemaailmast ning neljandaks on kirjade avaldamisel sügav kirjanduslooline tähendus. Laanes loodab, et kirjad võimaldavad Kaugveri laagrikirjandusliku pärandi, aga võib-olla kogu tema loomeloo täiesti ümber hinnata: „Eesti laagrikirjanduses pole teist teksti, mis kirjeldaks samaväärse sugestiivsuse ja stilistilise meisterlikkusega laagris ellujäämise vaimset ja hingelist kogemust“ (lk 6).
Olen nõus. Mul on hea meel, et need kirjad on ilmunud. Tõsi, nende lugemine põhjustab teatavat ebamugavust: tegu ei ole ilukirjanduse, vaid tõestisündinud looga. See on sõja- ja vangilaagri põhjustatud kannatuste lugu ja igatsuse lugu, aga eeskätt inimlikkuse tundmaõppimise, säilitamise ja kasvatamise lugu. See on rännak inimhinge sügavustesse ja seda mitte ilukirjanduslikus, töödeldud või muus vormis, vaid just nii, nagu need sel ajal sündisid. Alles selles raamatus ühiste kaante vahel saavad kirjad kokku üheks suureks tervikkoguks.
Kirjade lugemisel tekkiv ebamugavus on seotud ehk ka sellega, et meie lugejana teame – kuigi õigupoolest ei tea me midagi! –, mis järgnes. Teame, et Raimond ja Sigrid abiellusid vahetult pärast mehe vangilaagrist naasmist ja 1950. aasta septembris sündis neile ühine tütar, nagu ka seda, et kirjades igatsetud abielu ei jäänud püsima.
Laager ja alandus
Laanes nimetab Raimond Kaugveri kirju Sigridile ellujäämisstrateegiaks: „kirjad Sigridile on kirjutatud ennekõike selleks, et laagrit unustada“ (lk 12). Ühtlasi tähendab see seda, et laagrielust Raimond Sigridile kuigipalju ei kirjuta. Vastupidi, ta on andnud endale lubaduse laagrist mitte kirjutada. Ülekuulamistest Patarei vanglas ja Siberisse vangilaagrisse saatmisest, nagu ka vangilaagri elu jõhkrustest ja ellujäämisstrateegiatest saab rohkem aimu „Põhjavalgusest“ ja kogumikust „Kirjad laagrist“. Armastatule kirjutades on Raimond Kaugveri eesmärk oma hirmu ja alandatud olemise ängi kirjadesse mitte lasta, isegi kui see vahel sinna siiski imbub. Ta kordab iseendale ja Sigridile järjepidevalt, kuidas naine ja armastus tema vastu on ainus viis säilitada oma inimlikkus.
Loe artiklit edasi 18. veebruari Sirbist.