Ka Marie Underi luulet illustreerinud graafiku Agaate Veeberi päevik on nüüd restaureeritud ja digiteeritud

Tema käis õiget teed ega pöördunud ei vasemale ega paremale. Mida ta nägi ja vaatas, elas ja tundis, see sai temale kunstina kujutamise alguseks. Elamus seega, ja elamus on kõik, ning ilma elamuseta pole kunsti ollagi. Ei tegijale ega vaatajale. Meeldejäävalt meeleoluline oli tema kujutamise võime. Ning võime see oli, tasa ja targu ja otsustavalt… meeleolulist esitada ja usaldada. Graafilised lehed Henrik Visnapuu ja Marie Underi luuletustele, need unustamatud otsekohesused, vaikselt kujutamises ütlemised! Tänaseks olgu ainult need eriliselt märgitud. Meelespidamisega, et tema kogu loomingust on see ainult väikene murdosa, kuid selline murd ja selline osa, mis on võimeline tervet elu ja elutööd mõtliku õigusega märkima.

Paul Reets Agaate Veeberist, Vaba Eesti Sõna 21.04.1988, nr 16, lk 10

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses restaureeriti ja digiteeriti 2019. aastal eesti graafiku Agaate Veeberi (1901–1988) käsikirjaline päevik koos selles sisalduvate lõigendite ja visanditega.

Agaate Veeber alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa õpilasena esmalt maalimise ja joonistamisega, kuid Pallase Kunstikooli lõpetas ta 1938. aastal graafika alal. Palju tähelepanu on pälvinud nii tema söövitusgraafika tehnikas loodud kunstiteosed ja vaikelud kui ka näiteks Marie Underi ja Henrik Visnapuu luulekogude illustratsioonid.

Päevikus on eesti- ja ingliskeelsed sissekanded ning need varieeruvad igapäevatoimetuste ülestähendamisest meeldejäävate ütluste tsiteerimiseni. Käsikirjaliste sissekannete vahele on pikitud visandeid ja joonistusi. Päevikuga koos on ka erinevas formaadis ajaleheväljalõiked (peamiselt inglise ja saksa keeles), fotosid, eksliibriseid ja muid pisimärkmeid.

Agaate Veeberist ning tema loomingust on teiste seas kirjutanud väliseesti kunstikriitik Paul Reets, lugeda saab seda Jaan Unduski koostatud Paul Reetsi elutöökogust „Hinge roppus ja vaimu õis“. Samuti saab tutvuda Veeberi kunstiloominguga Ulrika Jõemägi ja Anne Untera kirjutatud ülevaates „Agathe Veeber (1901–1988). Tuntud, kuid siiski tundmatu“, mis ilmus eelmisel aastal, vahetult enne enne päeviku restaureerimise ja digiteerimisega alustamist.