Elle-Mari Talivee ja Epp Annus mõtisklevad eestlaste kujutamise üle Pogodina-Kuzmina romaanis
Sillamäest ja metsavendlusest Peterburi venelanna pilguga
Näib, et baltlaste kujutamisel on vene kultuuris koloniaal- ja fašismidiskursuse segunemine ikka veel elujõuline kombinatsioon.
Epp Annus, Elle-Mari Talivee
Eesti keelde on hiljuti tõlgitud romaan, mis lugejat kindlasti külmaks ei jäta. Selle autor Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) on siberlanna, kes elab Peterburis, on lõpetanud sealse teatriakadeemia ning kirjutanud romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Ta on sageli külastanud ka Eestit, ent romaan „Uraan“ on kirjutatud Kuramaal Ventspilsi loomemajas.
Kas teine maailm või oma ruum?
Epp Annus: „Uraani“ näol on tegemist esmapilgul üsna ainulaadse raamatuga: autor on kirjutanud Stalini surma-aastast loo, mille tegevus toimub peamiselt Sillamäel ja selle lähiümbruses. Romaan on üle kuhjatud kõigega, mis võiks lugejat köita: siin on spionaaži ja keerukaid šantaažiplaane, jada räigeid mõrvu, vägivallasugemetega seksistseene, reetmist, kiindumist, eneseohverdust, identiteedivahetust, spiritualismi ja teadvuse rännakut, metsavendlust, siirast igatsust helge tuleviku ja parema maailma järele, viiteid holokaustile. Eesti lugejale mõjub see romaan kindlasti teistmoodi kui Venemaa lugejaskonnale – võõristust põhjustavad ajaloolised, geograafilised ja ideede tasandi ebakõlad –, teiselt poolt aga asetub romaan meie senise Kirde-Eesti kirjutuse konteksti.
Elle-Mari Talivee: Eesti kirjanduses pani tööstustemaatikale nurgakivi Eduard Vilde Kreenholmi manufaktuuri oludest kirjutatud romaan „Raudsed käed“ (1898). Vilde kasutab seejuures sõjaga seotud kujundeid, inimese ja masinate võitluse fooniks on Narva kahe kindlusega maastik ja sõjakas ajalugu. Pärast Teist maailmasõda on Narva ümbrus olnud mingit laadi kollektiivne mälupaik, kuhu on koondunud ühtaegu mälestusi nii sõjaeelsest kui ka -järgsest ajast, ning taas on sellega põimunud tööstuse kujutamine. Sillamäe linna kohta on aga olemas jõulised „noore inimese memuaarid“ Andrei Hvostovi autobiograafilise romaani „Sillamäe passioon“ näol.1 Hvostov vahendab selles ja ka oma novellides paikkonna ajalugu, jäädvustades ühtlasi nõukogudeaegses lapsepõlvelinnas kogetu.
Annus: Eks olnud Sillamäe ja sealne tööstuskompleks omamoodi koloniaalutoopia, ilus, idealistlik, kuigi kohalike huvidest sõideti muidugi otsekui buldooseriga üle: see oli väljaspool Eestit planeeritud, vajalik keskvõimule, saastas keskkonda.
Talivee: Pärast sõda kavatseti Kirde-Eestisse ehitada teisigi stalinistlikke utoopialinnu.2 Teostus õnneks vaid Sillamäe. Linn on hoonestatud üleliidulise tüüpprojekti järgi, aga Sillamäe pankrannikul sulandub see tõepoolest ideaalselt maastikku. Linna hakati sinna rajama seetõttu, et diktüoneemakildast leiti uraanoksiidi. NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaadi nr 7 rajamine uraani rikastamise tehasena oli rangelt salastatud. Seda ehitasid ehituspataljonide sõdurid (peamiselt baltimaalastest Saksa sõjavangid), kaevandasid aga samuti vangid, sh kriminaalvangid. Hvostov on kirjutanud, et Sillamäe sai alguse sõjavangilaagrist: „… alul Saksa sõjavangide laager ja uraanikaevandus, siis tuli uraani rikastamise tehas ning stalinistlik näidislinn, mille elanikud tulid siia rannikule ei tea kust, tulid ega teadnud üldse, mis siin kunagi oli olnud“.3 Kuivõrd eraldatud oli see linn toona muust Eestist? Mul oli hiljuti õnnelik juhus salvestada põlevkivibasseinis 1950. aastate teisel poolel töötanud inseneri mälestusi ning sealt kumas Sillamäe kohta läbi, et tal ei tulnud justkui pähegi sinna minekuks luba taotleda, ehkki sealne elektrivõrk kuulus tema tööpiirkonda. See oli niivõrd teine maailm.
Annus: „Teine maailm“ tundub olevat tõesti täpne sõnastus toonase olukorra kohta, nii nagu kohalik eestikeelne elanikkond seda mäletab. „Uraanis“ on hoopis teine lugu: linna suletus ei tule romaanis esile, ka keelebarjäär eestlaste ja uustulnukate vahel näikse puuduvat. Kombinaadi direktori Gakovi silmis kuuluvad Sillamäe ja kogu Eesti ühte „oma ruumi“: „Gakov peab omaks ka Eestimaad ja kogu Baltikumi. Siin on iidsetest aegadest seisnud vene linnused ja kindlused“ (lk 99). Romaanis käivad eesti koolilapsed, suu ammuli, linna ilu uudistamas. Üks romaani temaatiline liin rajaneb koloniaalsel valgustusdiskursusel, mille versioone leidub üle ilma: meie tuleme siia teie elu edendama ja teile paremat ühiskonda looma.
Sotsialistlik realism spiooni-romaani ja seksipõneviku võtmes
Talivee: „Uraani“ tegevus toimub 1953. aastal, Stalini surma-aastal, ja raamatu teljeks on diversioon aatomiprojekti salatehases. Utoopilise valge linna ehitusse põimub kriminaalvangide teema. See on eesti lugejale sellisena värske, ehkki vilksatab muidugi laagrimälestustes, näiteks Raimond Kaugveril. Sillamäe ehitus peegeldub ka Saksa sõjaväe lennuväepoisi Vaino Kalda (1927–2019) mälestustes.4 Kallas langes vangi Kuramaal ja toodi Gulagi laagrist Norilskist 1946. aastal Eestisse, kus ehitas tööpataljonlasena ka Sillamäe uraanirikastustehast ja vangilaagrit ning Vaivara-Jõhvi kõrgepingeliini. Autor kirjeldab napilt episoode kriminaalvangidega, näiteks sattumist vangide laipadele kündmisel Türsamäe vangilaagri lähedal. „Uraanis“ on vaatepunkt aga teisel pool: üks n-ö positiivne ja süvitsi loodud tegelane on platnoi, 1937. aasta Venemaal sõjaväelasest isa kaotanud ja Leningradi blokaadis orvuks jäänud pätipoiss.
Loe artiklit edasi 18.09.2020 Sirbist.