Paul Reets

Kunsti- ja kirjanduskriitik Paul-Heinri Reets, Eesti Kirjanike Liidu liige, kunstiühingu Pallas auliige ning korporatsiooni Sakala vilistlane, sündis 5. juulil 1924 Tallinnas ja suri 25. detsembril 2016 Bostoni lähedal Readingi hooldekodus. Oma noorpõlve veetis Reets mitmes kodus Nõmmel, käis aastatel 1932–1936 Nõmme algkoolis ja 1936–1943 sealses gümnaasiumis.

Aastail 1943–1945 teenis ta Saksa sõjaväes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, mis pidasid Pääskülas ja järgmisel hommikul Sauel nõukogude tankide vastu üsna lootusetut võitlust. Seejärel tuli taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi suunas. 1945. aasta alguskuudel osales Reets 20. (eesti) SS-diviisi koosseisus heitlustes Punaarmee vastu Oppelni (Opọle) all.

Aastail 1946‒1950 õppis ta Bonni ülikoolis kunstiajalugu, ajalugu ja võrdlevat usunditeadust, püüdes kirjutada doktoritööd esmalt Eesti-Vestfaali arhitektuuri sidemeist XIII–XIV sajandil, seejärel surma ja kuradi ikonograafiast õhtumaises kunstis. Need plaanid luhtusid.

Aastal 1947 alustas Reets Saksamaal mitmekeelset mõttepäevikut, mida pidas kuni aastani 2010 ja mis oma umbkaudu 4000 leheküljega jäi tema suurimaks kirjatööks. Tulevase monograafia koostaja leiab sellest muuhulgas poolsada luuletust eesti, saksa ja inglise keeles ning hulganisti aforisme, mida Reets avaldas ka ajakirjanduses.

1. mail 1950 jõudis Reets New Yorki ja elas edaspidi peamiselt Bostonis. 1951. kuni 1953. aastani õppis ta Harvardi ülikoolis ajalugu ja kauneid kunste, lõpetades stuudiumi magistrikraadiga. Aegamisi süvenes temas teadmine kõige kunstiks peetava suhtelisusest, mis viis kahtlusteni kitsalt piiritletud teaduse võimekuses ja esialgu valitud kunstiajaloolase kutses.

Et jääda elule avatuks, töötas Reets vähenõudlikel, aga piisavat äraelamist võimaldavatel ametikohtadel, kõige pikemalt toimikute korraldajana Lahey kliinikus Bostonis. Töömuresid ta endaga koju kaasa ei toonud, peremuresid ta endale ei soetanud ja nii võis ta suurema osa päevadest pühendada kunstile, muusikale ja kirjandusele, eneseharimisele, raamatute ja taieste kogumisele või lihtsalt jalutuskäikudele. Puhkuse ajal sooritas ta kunsti- ja elamusreise teistesse Põhja-Ameerika linnadesse, aga liikus ka Ladina-Ameerikas ja Euroopas. Vabalt vallatud saksa ja inglise, samuti prantsuse ja ladina keele kõrval õppis ta iseseisvalt ära vanakreeka keele, tõlkides eesti keelde Sappho lüürikat.

Avalikkuse ette astus Reets kirjamehena 1955. aastal noorema põlvkonna radikaalset mõtet esindanud ajakirjas Vaba Eesti. Tema nelikümmend aastat kestnud kirjandusliku tegevuse tuumaks on sadakond artiklit ning näituse- ja raamatuarvustust, mille seas leidub ka ulatuslikumaid isiku- ja loominguloolisi portreid kunstnikest Eduard Rügast, Arno Vihalemmast, Endel Kõksist, kirjanikest Juhan Liivist, Jaan Oksast, A. H. Tammsaarest, K. A. Hindreyst. Reetsi sulest on pärit veel paar lühiuurimust Eesti keskaegse arhitektuuri kohta. Muuseas arvustas Reets Eestis nõukogude ajal ilmunud Tiina Nurga, Voldemar Vaga, Villu Tootsi kunstimonograafiaid ning kollektiivseid koguteoseid, samuti luuleraamatuid (Uno Laht, Aleksander Suuman, Arvo Valton, Viivi Luik), kirjutas järelehüüde kunstiteadlasele Helmi Üprusele. Leonid Stolovitši marksistlik-leninliku kunstiteooriagi suutis Reets tasakaalukalt pintsettide vahele võtta.

Kogujana polnud Reets mingi suunateadlik professionaal, vaid noppis esemeid maailmast nii, nagu isu oli ja võimalust anti. Aastal 2011 annetas ta väärtusliku osa oma kultuurivarast, mis kinkekirja järgi koosnes „kunstikogust, raamatukogust ja jaapani portselanist“ (aga lisaks veel ka päevikuist, fotokogust ja muudest dokumentidest), Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele. Järgnevail aastail jõudis ligikaudu 800 eesti ja lääneeuroopa kunsti teost (sh E. Rüga, Epp Ojamaa-Kuhni, A. Vihalemma maale ja graafikat, Ruth Tulvingu ja Silvia Leitu akvarelle, E. Kõksi, Ilse Leetaru, Johann Naha, Herman Talviku, Agaate Veeberi graafikat ja joonistusi) ning üle 800 bibliofiilse või kunstialase väärtusega raamatu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumisse Nõmmel, noore Reetsi kunagisse eluruumi. Valik sellest kultuurivarast oli välja pandud aastail 2013 ja 2014 korraldatud näitustel Vabaduse galeriis ja Eesti Rahvusraamatukogus (kuraator Jüri Hain) ning on reprodutseeritud kataloogides „Õhtutund“ ja „Sõnasild“.

Reets ühendas oma isikus mõneti eraklusse kalduva eluhoiaku ja jõulise suhtlejaande, mis väljendus ka tema rikkalikus kirjavahetuses, nii näiteks Marie Underi ja Artur Adsoni, Hellar Grabbi või Aleksander Ranniti, ent ka Heimito von Dodereri ja Boriss Pasternakiga.

Omaenda raamatu kokkupanekuni Reets eluajal ei jõudnud, ei teinud selleks vist katsetki. Esimest korda ilmuvad Ameerika eestlaskonna ühe värvikama esindaja suletööd kunstist, kirjandusest ja kultuurist raamatukaante vahel Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse välja antud kogumikus „Hinge roppus ja vaimu õis. Kogutud kirjatöid“ (2019, koostanud Jaan Undusk).

Käsikirjalisest pärandist avaldatakse teoses Reetsi mälestused Tallinna kaitselahinguist 1944. aasta septembris ning ulatuslik päevikukatke, mis jäädvustab ühepoolse salaarmastuse Torontos elanud luuletaja Urve Karuksi (1936‒2015) vastu.

Kogumiku illustreerimisel (kujundaja Tiiu Pirsko) on kasutatud põhiliselt Reetsile endale kuulunud kunstiteoseid, raamatuid, fotosid ja postkaarte, mis ta annetas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele.

Saatesõnades annavad Jüri Hain, Janika Kronberg ja Jaan Undusk ülevaate Reetsi elust, kiindumustest ja töödest, tuues avalikkuse ette ka uusi seiku tema perekonnaloost, tegevusest Teise maailmasõja ajal ning õpinguist Bonni ja Harvardi ülikoolides.