Näituse „Maastik linna ja vurlega“ teema on 19. ja 20. sajandi vahetusel hoogustunud linnastumine ja uueneva ühiskonna kogemine ning nende aspektide representatsioonid Eesti kujutavas kunstis. Näitusel on eksponeeritud Eesti kunstnike teosed ning Friedebert ja Elo Tuglase kogusse kuuluvad fotod 20. sajandi esimesest poolest. Samanimeline näitus oli üleval Eesti Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis 12.10.2019–02.11.2019.
Näituse kuraator on kunstiajaloolane Lola Annabel Kass.

Ajendatuna soovist maitsta suurlinliku elu, õppida kunsti ning sel alal ka edu saavutada rändasid eesti kunstnikud 20. sajandi algul Euroopa metropolidesse nagu Pariis, Berliin ja München. Hiilgavat karjääri enamasti ei tehtud, kuid suurlinnas avanes võimalus astuda vahetusse kontakti nii moodsamate kunstivoolude kui ka suurlinliku eluoluga, mida iseloomustasid boheemlaslik vaimne õhkkond, meeleolukas ööelu ja kiire elurütm, kirev seltskond ning teistsugused suhtlusvormid inimeste vahel. Kunstniku meeltele avanes palju uut ja huvitavat: rahvamassid, moodne arhitektuur ja linnaplaneering, uued sõiduvahendid, aga ka rohkesti õhusaastet. Keskkond, kuhu Eesti maakohtadest ja linnadest pärit kunstnikud sattusid, oli kodukohast väga erinev. Suurlinn oli oma erilisuses inspireeriv ning jättis siinsetele kunstijüngritele ääretult sügava mulje.

Ent linnastumine hoogustus 19. ja 20. sajandivahetusel ka Eestis. See oli seotud erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste ning majanduslike ja tehnoloogiliste protsessidega, mida saab nimetada moderniseerumiseks. Eluruum Eesti linnas hakkas tasapisi sarnanema Lääne-Euroopa urbaanse maastikuga, kuid kiiremini ajas oma juuri linlik eluviis ja linlase mõtteviis.

Missugune siis oli see linlase mõttemaailm? Üldistatuna võib öelda, et linnamentaliteet vastandub feodaalses ühiskonnas või ka maal elava inimese mõtteviisi ja eluga laiemalt. Seda linnamentaliteeti võib aga kõrvutada nende arusaamade, väärtuste ja käitumismustritega, mis tulevad esile kapitalistlikus ja turumajandusel põhinevas ühiskonnas. Näiteks on linnamentaliteedi domineerivateks tunnusjoonteks individualismi pühitsemine ja pidev eneseteostuse vajadus, seega vastandumine maal levivale kogukondlikule eluviisile, mis tähtsustab hoopis tugevaid pere- ja sõprussidemeid. Toona räägiti ka sellest, et moodne linnainimene on enesekeskne ja pealiskaudne, kannab maski ega ole kunagi päris tema ise. Ta läheb pigem kaasa moevooluga kui omab püsivat maailmavaadet. Samas oli selline maski kandmine ehk pidev rollide vahetamine vastavalt olukorrale ilmselt tingitud linnale iseloomulikust töökeskkonnast ja sotsiaalsete suhete eripäradest. Just kameelonivõimed aitasid linnas elades ja töötades püsida konkurentsis ja olla (seltskonnas) aktsepteeritud.

Kuid, nagu on arvanud Friedebert Tuglas oma essees „Kirjanduslik stiil“ (1912), siis jõudis  „linnaline psühholoogia“ ehk linnamentaliteet eelmise sajandi algul ka maale. Enne kui füüsiline elukeskkond hakkas silmnähtavalt urbaniseeruma, said inimesed linlasteks oma mõtetes, seda tänu kultuurile: kaasaegse kirjanduse lugemise, ajakirjanduse õitsemise, moodsate harrastuste, reisimise ja muu taolise kaudu. Tuglasele – nagu ka mitmetele teistele loovisikutele – assotsieerus moodne linnamentaliteet intelligentsusega: laia silmaringiga ja nn vaimu harimise väärtustamisega.

Näitus “Maastik linna ja vurlega” püüab tabada murrangulisi muutusi ja levinumaid linnakultuuriga haakuvaid mõtteid, mis kajastuvad eesti 20. sajandi alguse kunstis. Otsitud on seda, kuidas tajuti ja visualiseeriti uuenevat elukeskkonda ehk moodsat linnaruumi. Tähelepanu on pööratud sellele, millisena nähti ja kujutati nii kodumaa kui ka Euroopa metropolide linnainimest. Piltidelt leitav näitab eesti kunstis enim kujutatud stereotüüpseid arusaamu, mis assotsieeruvad linnaga ja linlasega ehk siis ka vurlega. Need puudutavad kombeid, harrastusi ja välimust. Näitus võimaldab loodetavasti ka samastumist linlasega ja toob esile ühtivusi tollastes ning praegustes arusaamades linnast, sest mitmeski aspektis tajume tänaseni linna(elu) sellisena, nagu kujutasid seda kunstnikud eelmise sajandi algul.

Virtuaalnäitusel eksponeeritud kunstiteosed pärinevad erakogust ja erinevatest Eesti muuseumitest: Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseum (UTKK), Eesti Kunstimuuseum (EKM), Tallinna Linnamuuseum (TLM), Tartu Kunstimuuseum (TKM) ja Narva muuseum (NLM).

Muutunud lõhn ja elurütm

Linnalõhn on varjundirikas, kuid kunstnike teostest võib järeldada, et linnalõhnaga assotsieerub kõige enam tööstuslõhn, mürgistest gaasidest või saasteainetest tekkiv ebameeldiv hais. Linna kujutavatel piltidel on juhtmotiivina sageli suured tossavad korstnad ja suitsuse uduga kaetud taevad. Need motiivid osutavad lõhnabuketile, mis eristavad moodsat linna nii eelindustriaalsest linnast kui ka maakohast või metsasalust, mis seostuvad eelkõige meeldivate aroomidega.

Konrad Mägi. Maastik linna siluetiga. 1906–1907. Tušš. UTKK K 487. Foto: Toomas Tuul.

Sellele linna süngele kuvandile osutab näiteks Konrad Mägi teosel „Maastik linna siluetiga“ (1906–1907). Mägi on kujutanud kurjailmelist tööstushoonet, mille ees laiub viljatu ning pragunev maapind koos raagus puuga.

Hando Mugasto. Õlivabrik II, sarjast Eesti kiviõlitehas. 1935. Puugravüür. EKM G 7839. Foto: Stanislav Stepaško.
Andrus Johani. Pariisi motiiv. 1937. Kriit. UTKK K 87. Foto: Toomas Tuul.

Teisalt ei kätke see korstna motiiv ja suitsune taevas sugugi alati negatiivset osutust või pessimistlikku hoiakut. Natalie Mei rõhutab pildil „Petrograd“ (1918) sihvakate korstnate ja valgustatud akende ning  laternapostidega linna suursugusust ja progressiivsust. Visualiseeritud paiga moodsust näitavad sageli just kõrguv (tehasehoone) korsten ja elekter, mida sümboliseerivad tollases kunstis laternapostid, elektriliinid, valgussähvatused ja nn säriseva kontuurjoonega ning sinise valgustusega  detailid.

Natalie Mei. Petrograd. 1918. Tušš, akvarell. Erakogu. Foto: Kai Stahl.
Salome Trei. Kevad. 1942. Kuivnõel. UTKK K 1144/KF. Foto: Toomas Tuul.
Eduard Wiiralt. Kitarrimängija. 1920. Akvarell. EKM G 12420/ab. Foto: Stanislav Stepaško.

Lisaks sellele, et linnal on omapärane lõhn, voolab seal aeg teistmoodi kui näiteks maal. Kunstnikud visandavad kiirustavaid inimesi, viidates sellega arusaamale, et (suur)linnas elades on alati ajast puudu. Inimestele antakse tihti väsinud ilme, sest kiire elutempo on kurnav. 20. sajandi algul, mil agraarsest ühiskonnast suubuti linnaühiskonda, tajuti õige teravalt muutunud elurütmi. Ka arvati, et linnale iseloomulik kiire elutempo põhjustab erinevaid tervisehäireid, sh stressi ja närvilisust.

Ado Vabbe. Pariisi tänav. 1924. Tušš. UTKK K 218. Foto: Toomas Tuul.
Ado Vabbe. Ema lapsega. 1924. Tušš. EKM G 15728. Foto: Stanislav Stepaško.
Nikolai Triik. Suurlinn. 1913. Tušš, seepia, grafiit, guašš. TKM B 1740. Foto: Tõnu Tamm.

Nikolai Triigi pildil „Suurlinn“ (1913) on näha väsinud ja apaatse olekuga kohvikukülastajaid. Seesugust seisundit väljendavad nii inimeste loid kehahoiak kui silmade asemel olevad mustad augud. Sarnaselt on kurnatust visandanud ka Ado Vabbe oma joonistusel “Ema lapsega” (1924).

 

Eduard Wiiralt visualiseerib pildil “Tänav” (1925) nii modernset linnamaastikku kui linnaelule iseloomulikku kiirust sportautoga, mille selja taha jääb vanamoodne auruvedur. Tema mitmetel töödel on kujutatud ringitormavaid inimesi ja kihutavaid transpordivahendeid. Wiiralti linn on lärmakas. Ajaloolane Riho Paramonov on öelnud, et muutuva elurütmi ja lõhnabuketi kõrval põhjustas eelmainitud terviseprobleeme ka moodsa linna helimaastik: pidev müra, kus erinevad helid kuhjuvad ja ei ole enam selgesti eristatavad.

Eduard Wiiralt. Tänav. 1925. Kuivnõel. EKM G 10447. Foto: Stanislav Stepaško.
Eduard Wiiralt. Illustratsioon. 1922. Tušš. EKM G 13394. Foto: Stanislav Stepaško.
Eduard Wiiralt. Tänavastseen. 1922. Tušš, kriit. EKM G 12679. Foto: Stanislav Stepaško.
Eduard Wiiralt. Avarii. 1929. Süsi, värviline pliiats. EKM G 9664. Foto: Stanislav Stepaško.

Linna mitu nägu

Loovisikuid huvitas linlase argielu, nagu nähtub näiteks 1918. aastal valminud Peet Areni joonistuste seeriast, mille fookuses on naine oma igapäevastes tegevustes: lugemas raamatut ja tegemas käsitööd. Käsitöö oli linnas elava naise peamisi elatusallikaid.

Peet Aren. Õmblev naine. 1918. Tušš. UTKK K 425. Foto: Toomas Tuul.
Peet Aren. Kuduv naine. 1918. Tušš. UTKK K 423. Foto: Toomas Tuul.
Peet Aren. Õmblev naine. 1918. Tušš. UTKK K 421. Foto: Toomas Tuul.
Peet Aren. Kaks naist. 1918. Tušš. UTKK K 414. Foto: Toomas Tuul.
Peet Aren. Naine raamatutega. 1918. Tušš. UTKK K 419. Foto: Toomas Tuul.
Peet Aren. Naine raamatuga. 1918. Tušš. UTKK K 416. Foto: Toomas Tuul.
Peet Aren. Seisev naine. 1918. Tušš. UTKK K 417. Foto: Toomas Tuul.

Argieluga haakuvalt huvitas kunstnike veel elu pahupool ning konfliktid. Seepärast tõstatuvad olulise teemana kunstis tollal linnaga ja kapitalistliku ühiskonnaga seostatud nähtused, mida tajuti problemaatilistena – majanduslik kihistumine, enesekeskus ja hoolimatus ning kuritegevus. Sotsiaalsed probleemid tulid hästi esile tänu erinevate ühiskonnakihtide ja inimtüüpide kooseksisteerimisele ühises linnaruumis. Ajastule omased pidevalt teisenevad ning erinevad käitumise- ja mõtteviisid paistavad selgelt silma linnas. Murekohtadele osutamisega lootsid kunstnikud avardada kaaskodanike teadmisi, lootes sellega muuta maailma elamisväärsemaks ja inimesi hoolivamaks.

Nikolai Triik. Kaks maailma. 1911-1912. Akvarell, tempera. TKM M 216. Foto: Lola Annabel Kass.

Ambivalentsusele viitab kõnekalt Nikolai Triik akvarellil „Kaks maailma“ (1911-1912), mille vasakul poolel on kujutatud külluses elavaid peomeeleolus rikkureid ja paremal poolel virelevat ema kahe lapsega. Rikkurite küllusele osutab kunstnik uhke rõivastuse, asjade rohkuse ja erksate värvidega. Pere vaesusest annavad tunnistust laual olev tühi taldrik, tagasihoidlikult sisutatud ruum, kehv rõivastus ja üldine tuhm ning hallikas värvipalett, mis loob tühja ning melanhoolse tunde. Seda tunnet toonitab veel maalitud aknast paistev relvastatud konflikt.

Hando. Mugasto. Mehed trepil. 1932. Kuivnõel. EKM G 11399. Foto: Stanislav Stepaško.
Nikolai Triik. Vaeste patuste tänaval. 1927. Grafiit, tušš, seepia. UTKK K 67. Foto: Toomas Tuul.
Adamson-Eric. Pariisi motiiv. 1927. Õli. EKM AE 1079. Foto: Stanislav Stepaško.
Hando Mugasto. Linna vaade. 1930. Õli. NLM K 3:45. Fotograaf teadmata.
Ado Vabbe. Lillenaine. 1924. Tušš. UTKK K 21. Foto: Toomas Tuul.
Ado Vabbe. Tänavastseen. 1924. Tušš. EKM G 15729. Foto: Stanislav Stepaško.
Voldemar Kangro-pool. Istuv mees. 1920-1925. Puulõige, koloreeritud värvipliiatsiga. EKM G 10729. Foto: Stanislav Stepaško.

Voldemar Kangro-Poolil on teos „Istuv mees“ (1920-1925), millel on näha künkal istuvat roidunud olekuga kõhna meest, kes on suunanud oma pilgu taamal olevale linnale. Linna kohale on tõmmatud värvikirevad jooned, mis võivad tähistada kas ilutulestikku, elektrit või üldisemalt linna iseloomuliku melu. Kujutatud mees ja linn on omavahel kontrastis ning tekib küsimus: miks mees seda linna eemalt vaatab? On ta lummatud või hoopis võõrandunud linnast?

Linn oli paik, mis valmistas vahel pettumust. Linnas võis edu asenduda ootamatult allakäiguga. Sageli mindi maalt linna või väikelinnast suurlinna õnne otsima, kuid ees ootasid kehvad elutingimused, majanduslik kitsikus, pidev konkurents ja ränk töö.

Ott Kangilaski. Kivikangutajad. 1945. Ofort. UTKK K 127. Foto: Toomas Tuul.

Kunstis sümboliseerib kiviraiduri kujund urbaniseerumisega kaasnevaid raskusi. Kiviraiduri ameti oli tinginud soov ehitada linnades moodsaid sillutatuid tänavaid. Töö oli aga füüsiliselt raske ja võttis kiviraidurilt tihti tervise. Ott Kangilaski osutab kiviraiduri raskele ametile teosel „Kivikangutajad“ (1942) kui kasutab kiviraiduri ikonograafilist traditsiooni: väheste detailidega realistlikus laadis pildil on vaataja poole selja ja küljega tööliste riietes mehed, kes rakendavad kogu oma jõu suurtele kividele.

Hando Mugasto. Allmaa kaevanduses, sarjast Eesti kiviõlitehas. 1935. Puugarvüür. EKM G07842. Foto: Stanislav Stepaško.
Eduard Wiiralt. Töölised. 1920. Linoollõige. EKM G 12176. Foto: Stanislav Stepaško.
Jaan Vahtra. Maja ja viis meest. 1933-1938. Süsi. UTKK K 371. Foto: Toomas Tuul.
Jaan Vahtra. Tööbörs. 1933. Litograafia. UTKK K 264. Foto: Toomas Tuul.
Jaan Vahtra. Meeleavaldus. 1933. Litograafia. UTKK K 399. Foto: Toomas Tuul.
Jaan Vahtra. Võlvialune nelja figuuriga. 1933-1938. Süsi. UTKK K 370. Foto: Toomas Tuul.

Vaba aeg ja pidutsemine

20. sajandil on palju kujutatud vurle puhkushetki ja talle iseloomulikke lõõgastavaid tegevusi. Jõuvarude taastamiseks käisid linnainimesed näiteks rannas suplemas. Erinevad sportlikud tegevused olid alates 20. sajandi alguskümnendeist kasvav trend, heast tervisest ja atleetlikust või musklis kehast kujunes ka (ilu)ideaal.

Hando Mugasto. Rannas. 1924. Värviline ofort. UTKK K 43. Foto: Toomas Tuul.
Eduard Wiiralt. Poks. Ofort. EKM G 12953. Foto: Stanislav Stepaško.
Eduard Ole. Jooksjad. 1927. Tušš. EKM G 22986. Foto: Stanislav Stepaško.

Samas näib, et selle sportliku trendi üle tehti vahel nalja. Nii Hando Mugasto kui Eduard Ole kujutavad 1927. aastal oma tööl „Jooksjad“ sportlikke inimesi humoorikas võtmes. Mugasto annab jooksjatele vägagi kentsaka välimuse ja poosi, mistõttu jääb neist mulje nagu nudistidest tantsijatest. Mugasto jooksjad on alasti ja näivad jooksmise asemel ühe koha peal karglevat.

Hando Mugasto, Jooksjad. 1927. Ofort. UTKK K 481. Foto: Toomas Tuul.
Erik Obermann. Loodusenautijad. 1908. Akvarell, tušš. TKM A 101. Foto: Tõnu Tamm.

Linnaelanikud armastasid stressi maandamiseks teha ka väljasõite looduskaunitesse paikadesse ja käia patseerimas parkides või sadamates. Paul Liivak on joonistanud 1920. aastal mahuka seeria sadama piirkonnast („Sadamasild“), kus inimesed lõõgastavad oma meeli, jalutades metsas või pargis ning sadamasillal. Samuti veedavad nad lõbusalt aega sadama vahetus läheduses paiknevas kabarees ja kohvikus.

Paul Liivak. Puhkehetk, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 177. Foto: Toomas Tuul.
Paul Liivak. Tantsijad, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 165. Foto: Toomas Tuul.
Paul Liivak. Kõrtsis, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 168. Foto: Toomas Tuul.
Paul Liivak. Kabaree, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 171. Foto: Toomas Tuul.
Paul Liivak. Kabaree, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 173. Foto: Toomas Tuul.
Paul Liivak. Baaris, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 163. Foto: Toomas Tuul.
Paul Liivak. Vaade aknast, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 162. Foto: Toomas Tuul.
Paul Liivak. Sadamas, sarjast Sadamasild. 1920. Linoollõige. UTKK K 159. Foto: Toomas Tuul.

Mitmed populaarsed meelelahutust pakkuvad asutused olidki seotud linnaga – teater, kino ja kohvikud ning erinevad huviringid. Konservatiivsema ilmavaatega isikud nimetasid linna koguni patupesaks ja arvasid, et see oma lõbustusteenustega soodustab halbade elukommete kujunemist. Eelkõige pidasid konservatiivid silmas kasiinosid, kabareesid ja baare, kus tarbitakse ohtralt alkoholi, mängitakse hasartmänge, luuakse tutvusi lõbunaistega ning tantsitakse moodsaid soolo- ja paaristantse, mille liigutused mõjuvad erootilisena. Et linnaelu seostus erinevate lõbustustega, kujunes osaliselt seetõttu linlasest kuvand kui kerglasest inimesest – seda tähistab termin „vurle“. Eelöelduga haakuvalt kujutasid tollal eesti kunstnikud meelsasti peomeeleolulisi ja seksuaalse alatooniga stseene just baaridest ning kabareedest.

Hando Mugasto. Kaardimängijad. 1924. Linoollõige. UTKK K 483. Foto: Toomas Tuul.
Erik Obermann. Öine kojuminek. 1908. Tušš, pliiats, süsi. TKM B 700. Foto: Tõnu Tamm.
Peet. Aren. Kinos. Dateerimata. Pliiats. UTKK K 434. Foto: Toomas Tuul.
Aleksander Uurits. Voorimees. Dateerimata. Tušš. TKM B 44. Foto: Tõnu Tamm.
Voldemar Kangro-Pool. Kaks tantsivat figuuri. 1920. Tušš. UTKK K 83. Foto: Toomas Tuul.
Ado Vabbe. Mehe nägu ja tantsijatar. Dateerimata. Tušš. UTKK K 284. Foto: Toomas Tuul.
Hando Mugasto. Interjöör figuuridega. 1925. Tušš. UTKK K 519. Foto: Toomas Tuul.
Ado Vabbe. Kohvikus. 1924. Tušš. UTKK K 29. Foto: Toomas Tuul.
Ado Vabbe. Kõrtsistseen. 1924. Tušš. UTKK K 234. Foto: Toomas Tuul.
Ado Vabbe. Kolm figuuri. 1924. Tušš. UTKK K 24. Foto: Toomas Tuul.

Portree šikist vurlest

Kunstnikud panid märkimisväärselt rõhku vurle välimusele, mis osutab levinud arusaamale, et linnaelanikule on oluline mulje, mis temast teistele jääb. Just välimus eristab teda piltidel ka maainimesest. Enamasti on linnakodanik šiki välimusega, kannab kõige moodsamaid rõivaid ja soengut, mida katab küll sageli kübar või kaabu. Kunstnikele meeldib vurle edevust rõhutada aksessuaaridega, peakattele lisaks näiteks suuremõõduliste ehetega, sülekoera või autoga.

Erik Obermann. Kohvik. 1910. Tušš. TKM B 5. Foto: Tõnu Tamm.
Erik Obermann. Daam. 1910. Tušš. TKM B 11. Foto: Tõnu Tamm.
Erik Obermann. Daam Lornjeti ja koeraga. 1908. Tušš. TKM B 511. Foto: Tõnu Tamm.
Nikolai Triik. Aknast (Tallinn). 1913. Akvarell. TKM A 60. Foto: Tõnu Tamm.
Eduard Wiiralt. Aguli stseen. 1920. Akvarell. EKM M 1030. Foto: Stanislav Stepaško.

Huvitav on Eduard Wiiralti  „Aguli stseen“ (1920). Sellel akvarellil on kujutatud viltuste puumajade ees nii jalgu puhkavaid kui veeämbreid tassivaid kübaratega naisi, kusjuures need kübarad sobivad pigem renessanssi ajastusse kui 20. sajandisse. Agul oligi toona huvitav paik, kus ajaloolase Heiki Pärdi sõnul said kokku maa- ja linnaelule tunnuslikud jooned.

Eduard Ole. Pariisi vaade. 1927. Akvarell. EKM G 10972. Foto: Stanislav Stepaško.
Alfred Konstantin Kivi. Sadamakail. 1931. Tušš. EKM M 1706. Foto: Stanislav Stepaško.
August Roosileht. Kaksikportree. Arvatav aeg 1920-1941. Akvarell. EKM M 7596. Foto: Lola Annabel Kass.

August Roosilehe maalil „Kaksikportree“ (arvatav aeg 1920-1941) näeme omapärast (flirtimis)stseeni linnapreili ja kiviraiduri vahel, kes on viimasele  külla sõitnud uhke autoga. Kuid pilkupüüdev on samuti naise trendikas välimus. Tema lilleline kleit ja ta kaelas olevad pärlid ning bob-lõikus. Samas ei jää naise ega auto varju ka kiviraidur oma hea kehavormiga.

Fotograaf teadmata. Johannes Semper ja Johannes Vares-Barbarus koos abikaasadega Pärnu rannas. 1928. EFA. 31.0.84395.
Fotograaf teadmata. Sool Narva lähedal (fotol: Fridebert ja Elo Tuglas lähedastega). 1937. UTKK F 16:1/K1.
Fotograaf teadmata. Plussa jõel (fotol: Fridebert ja Elo Tuglas lähedastega). 1937. UTKK F 6:1/K1.
Richard Kleis. Petseri reis (fotol: Friedebert Tuglas sõpradega). 1937. UTKK F 80/A5.
Selma Kurvits. Kasaritsa (fotol: Friedebert Tuglas sõpradega). 1924. UTKK F 13:3/K1.
Fotograaf teadmata. Johannes Semper ja Friedebert Tuglas "Verneri" uksel. Dateerimata. UTKK F 47:1/K4.

Linlaseks olemine võis olla uhke tunne. Eelmise sajandi algul levisid portreed, millel portreteeritava taustal paistab kodulinna vaade, kus tuuakse sageli esile mõni linnale iseloomulik element nagu näiteks Tallinna vanalinna punased katused või munakivitee. Seesugune pilt võib väljendada nii armastust konkreetse paiga vastu kui ka uhkustunnet kuuluvuse üle linlaste sekka.

Arnold Akberg. Vaade Toompealt. 1924. Õli. EKM M 4192. Foto: Stanislav Stepaško.
Nikolai Kull. Autoportree daamiga. 1925. Õli. TLM G 1667. Fotograaf teadmata.
Adamson-Eric. Kevadine Tallinn (Autoportree). 1938. Õli. EKM M 5162. Foto: Stanislav Stepaško.

Tähelepanuväärne on eelmise sajandi alguse kunstis levinud trend joonistada inimest osana linnaruumist – piltidel sulab inimfiguur või nägu ühte linnaruumi ja arhitektuuriga. Võimalik, et sel viisil tõi kunstnik esile kujutatu linlaseks olemise staatust. Nõnda on inimest ja linna korduvalt komponeerinud näiteks Aleksander Mülber.

Aleksander Mülber. Kompositsioon (In the Café). 1920. Tušš. UTKK K 143. Foto: Toomas Tuul.
Aleksander Mülber. Kompositsioon. 1920. Linoollõige. UTKK K 155. Foto: Toomas Tuul.
Aleksander Mülber. Linnavaade. 1920. Linoollõige. UTKK K 157. Foto: Toomas Tuul.
Ado Vabbe. Portree kahe figuuriga. Dateerimata. Tušš. UTKK K 286. Foto: Tõnu Tamm.
Gori. Sfinks. Dateerimata. Tušš. UTKK K 408. Foto: Toomas Tuul.

Omapärane teos on Gori „Sfinks“ (dateerimata). Pildiga on loodud mulje justkui oleksid linnamaastik ja linnainimene tehtud samast materjalist. Kunstnik on andnud patseerivatele vurldele kivise nahatekstuuri ning arhitektuurse keha- ja näovormi.