Jaan Undusk Eduard Rügast: rügav ekstravert, sügav introvert
20.04.2023-19.08.2023 Tartu Linnamuuseumis avatud näitusel „Rõõm ja mure kaksikvennad. Eduard Rüga paguluses“ võtavad selle tegijad Enn Lillemets ja Inga Heamägi luubi alla 1939. aastal Tartus Kõrgema Kunstikooli Pallas lõpetanud Eduard Rüga (1903–1997) Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides sündinud loomingu. Sajakonnast teosest on ligi veerand pärit Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogust. 4. augusti 2023 Sirbis analüüsib näitust ning räägib Rügast ja tema seostest Kirjanduskeskusega Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk.
Rügav ekstravert, sügav introvert
Enn Lillemets ja Inga Heamägi on Tartu Linnamuuseumis pannud üles väga hea, aga ikka veel vähe tuntud eesti kunstniku Eduard Rüga liigutava ja tõhusa isikunäituse.
Jaan Undusk
Näitus „Rõõm ja mure kaksikvennad. Eduard Rüga paguluses“ Tartu Linnamuuseumis kuni 19. VIII, kuraator Enn Lillemets ja kujundaja Inga Heamägi.
Sangaste lähedal mõisamoonaka peres sündinud ja oma pika elu umbkaudu viimase poolsajandi New Yorgi külje all veetnud Eduard Rüga (1903–1997) oli mitmes mõttes tähelepanuväärne mees. Nii nagu igal bändil peab olema tegus frontman ehk eeslaulja ja publikumurdja, nii vajavad ka eriti väiksemad kultuurikogukonnad heas mõttes jäärapäist juhtoinast, kes ei mõtleks ainult oma isikliku eneseteostuse, vaid ühtlasi koosluse kui terviku märgistus- ja jäädvustusvõime peale. Väliseesti kunstielus jääb pärast Teist maailmasõda selles rollis silma kaks stiililt erinevat meest: Endel Kõks (1912–1983) ja Eduard Rüga, üks siinpool suurt vett Rootsis, teine aastast 1949 lombi taga Ameerikas. Kaks kamraadi Pallase kunstikoolist, mille esimene lõpetas 1940. aastal ning teine – vanem ja aeglasem – katkestuse tõttu 1939. aastal, ehkki oli õpinguid alustanud juba 1928. aastal.
Kõksi ja Rüga esirinnarolli kultuurikorraldajana tugevdas muuhulgas see, et tegu oli väliseesti juhtivate kunstnikega ka loomingulises mõttes, eesti kunsti esindusnimedega mõlemal mandril. Kõks oli lisaks ülimalt vilka sulega kirjamees, kes sadade väiksemate kunstikirjutiste, reisikirjade ja muu kõrval koostas teatmeteosed „Eesti graafikuid“ (1980) ja „Välis-Eesti kunstielu bibliograafia“ (1984). Kõik see, mis Kõks on paberile pannud Rügast, kannab temperamentide vastasseisust hoolimata suure lugupidamise pitserit.
Kultuurikorraldaja
Nagu tõestab kirjavahetus ametikaaslastega, valitses ka Rüga kirjapulka otseütleva kujundliku jõuga, oma veendeid ja arvamusi tülisid kartmata kolleegidele näkku paisates.
Laiema avalikkuse ette saatis ta kirjatöid siiski vaid harva. Rüga organisaatori-iha avaldus juba sõjajärgseis põgenikelaagreis Saksamaal, kus ta aastal 1948 sai paar aastat varem Geislingenis asutatud Eesti Kujutavkunstnike Keskuse esimeheks, jätkates sellena kuni organisatsiooni tegevuse vaibumiseni 1960. aastal Ameerikas. Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriikides juhatuse liikmena algatas ta väliseesti kunstikogu asutamise ning aastail 1968–1975 sooritatud ostude ja annetuste teel kasvaski see 33 taieseni. Rüga ideaal oleks olnud poole suurem teoste hulk, kuid ometi soikus kogumistöö mitmel põhjusel. Esiteks polnud väliseestlastel jõudu ülal pidada oma muuseumi, olulist osa kogutud teostest hoidis Rüga lihtsalt enda käes. Teiseks tekkis lahkarvamusi juba teoste valikul. Näiteks pidid kunstnikud eeskirja kohaselt pakkuma kogusse mõnd oma „paremat tööd“, aga Rüga meelest püüdis sinna esiotsa nii üks kui teine (nagu isegi sõbramehed Kõks ja Arno Vihalemm) sokutada pigem nii-öelda keskmist, vähem tasuvat kraami. Kokkuvõttes sai väliseesti kunstikogu tööde ebapiisavast arvust hoolimata igati esinduslik, aga vastuolud viisid Rüga lahkumiseni kultuurfondi juhatusest ning varsti peatus ka kogu täiendamine.
Rüga ja teiste kunstikogu asutajate soov oli, et kodumaa taas vabanedes antakse see terviklikult üle mõnele Eestis asuvale muuseumile. Nõnda rändaski väliseestlaste kunstikogu 17. märtsil 2007 alla kirjutatud lepingu järgi Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumi Nõmmel; majja, mille olid ehitanud Artur Adson ja Marie Under ning kus hiljem elas oma abikaasaga Friedebert Tuglas. Nelja vahepeal ekslema läinud või hävinud taiest ei õnnestunud leida, olemasolevad 29 aga restaureeriti ja pakendati kultuuriministeeriumilt saadud 100 000 krooni toel ning pandi 2008. aasta suvel välja Vabaduse galeriis. Eksponeeritute seas olid ka Rüga maal „Maamullast päikeseni“ (1968) ja värviline puulõige „Metsatööd“ (1942) mapist „Lõuna-Eesti loodus ja inimene“. Esimene ripub kogu oma uhkuses ning uuendatud paspartuu ja raamiga nüüd ka Tartu Linnamuuseumi seinal.
Kokku on seekord Tartus välja pandud 94 Eduard Rüga teost, neist suurem osa pärineb kunstiühingust Pallas, Eesti Kunstimuuseumist ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest, erakogujatest on väga silmapaistvalt esindatud Reigo Kuivjõgi. Rüga teoste hea valik Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses tuleneb asjaolust, et lisaks Ameerika kultuurfondile annetas kirjanduskeskusele oma kunstikogu ka Bostonis elanud ja Harvardi ülikoolis magistrikraadi omandanud Paul Reets (1924–2016), kes koos Rügaga oli moodustanud väliseesti kunstikogu žürii esmase tuumiku (kolmas liige selles oli Aleksis Rannit). Reets ja Rüga klappisid omavahel hästi kokku, Rüga kinkis Reetsile oma töid ja Reets on siiamaani ilmselt kõige enam Rügast kirjutanud kriitik.
Erakordne värvimeel
Juhtmotiivi Rügale lähenemiseks leiame siiski Endel Kõksilt. Ühel Teise maailmasõja aegsel südasuvel, aastal 1943 kutsus Rüga endale Pärnumaale Viira koolimajja, kus ta perega elas, külla kaaspallaslased Kõksi ja Elmar Kitse. Seal pani Kõks tähele, et maastiku maalimine ei sobinud karvavõrdki Rüga temperamendiga, sest „ta oli nagu liiga kärsitu detailide lõuendile joonistamiseks ja täpse värvi väljasegamiseks“. Loodusesse mineku asemel jäi Rüga pigem koju laua taha, lõigates välja oma puugravüüri plaate, ikka uus plaat iga värvi jaoks. Teamegi, et Rüga on üks eesti kunsti suuri koloriste, sageli ülimalt „värviliste“, ikka valdavalt soojades toonides väljapeetud maalide meister, eeskätt aga mitmevärvilise graafika teerajaja juba oma õpiajast 1930. aastail. Rüga ise mäletab tollal enda kohta kriitiliselt küsitut: „Mis jääb Teie tööst järele, kui säält värvid kõrvaldada?“ Eeldatav vastus oli, et „ega suurt midagi jäägi“.
Niisiis on Rüga erakordse värvimeelega kunstnik, kes ei malda ega suudagi järele aimata looduse värve. Kust need värvid siis tulevad? Mitte impressioonist, väljast sissepoole seeditavast muljest, vaid ekspressioonist, väljundit otsivast sisemusest, et mitte öelda – nad on erutunud vaimse sisikonna väljendus. Rüga värvil puudub loodusele omane varjundipeenus, astronoomiline hulk sillerdavaid üleminekuid. Tema värv on järsk ja jõuline, tihti tumeda kontuuriga, selline, mida ei saa näpata loodusest. Rüga üks viimaseid maale on „Rõõm sinus eneses“ (1992) – lillepott värviliste õitega. Aga need ei moodusta loomulikku lillekooslust, vaid on kimp kirkaid, oma järskuses isegi väsitavaid emotsioone, nagu osutab juba pildiallkirigi. Kunstniku õigus on joonistada kartul, mis pole kartuli värvi, armastas Rüga ise öelda.
Üsna mitu Rüga pilti meenutab XX sajandi alguse saksa ekspressioniste, nii Die Brücke kui ka Der blaue Reiter’i loomingulisi saadusi, olgu kas või „Ristikandjad“ (1975). Ekspressionistidega ühendab Rügat ka piibliharrastus. Ent Rüga kujundite serv on tihti amorfsem, tema värv rohmakam, rustikaalsem. Ja ta ise üldse kuidagi puusoe, puiselt lämmi, kohati ka umbne. 1970. aastal kirjutas Rüga skulptorist ametivennale Juhan Raudsepale Eestis, et tänu Paul Kleele avastas ta loomingulise vaimurikkuse5, pangem tähele – mitte värvi-, vaid vaimurikkuse. Kleele iseloomulikke elementaarseid pindasid on komponeerinud ka Rüga, aga neis pole jälgegi hõrkudest toonivaheldustest, sellest sulnist harmooniast, mida õhkavad Klee pildid. Klee peenusega võrreldes on Rüga lihtsalt õnnis mäkerdaja, kes hõõrub oma värvid otsekui pahkliku peoga lõuendile, puule, linoolile, kuhu tahes. Aga mis maksab, see on käte soojus ja ekspressiooni ehtsus.
Rügat on seostatud pärast Teist maailmasõda New Yorgis õitsele löönud abstraktse ekspressionismiga. Ainult et Rüga ei suutnud iial loobuda figuurist, inimesest, sellest sümpaatsest mõlkisnäolisest olevusest, kes ainsana kannab enesega kaasas subjektiivset rõõmu ja muret, oskamata elada nagu loodus, lihtsalt üks elu korraga, asjade loomuliku lõpuni.
Loe artiklit edasi Sirbist.