18.–19. sajandil toimus baltisaksa aadli seas tuntav kirjanduslik aktiveerumine. Seda Eesti- ja Liivimaa kirjandusloos pöördelist ajajärku on peetud soodsa poliitilis-majanduslik-õigusliku arengu ja eeskätt Balti provintside Vene impeeriumiga liitmise tulemiks. Toetudes 16.–18. sajandi aadlike teoste süstemaatilisele bibliograafiale ja analüüsile näitab projekt, et aadli kirjandusloomingu märgatav kasv 18.–19. sajandil ei põhine nobilitas haereditaria aktiveerumisel, vaid kodanikuseisusest teenistujate, õpetlaste ja nende perede laialdasel aadeldamisel 16.–17. sajandil. Just Poola-Leedu ja Rootsi võimu ajal tekkis Eesti- ja Liivimaal võimalus haritud teenistujate ja literaatide sotsiaalseks tõusuks ja segunemiseks vana aadliga. Projekt hõlmab allikakriitilisi juhtumiuuringuid varauusaegse aadli loodud kirjandusest: avaldatakse seni käsikirja jäänud, interdistsiplinaarset analüüsi nõudvaid kirjandustekste eri päritolu aadlilt (Lode-Werner, Wrangell, Meyer, Mengden, Schwembler, Hilchen) ja käsiraamat „Adel und Literatur in den frühneuzeitlichen baltischen Landen“ Liivimaa aadlikirjanduse peajoontest.

 

Projekti vastutav täitja

  • Kristi Viiding, PhD

 

Projekti põhitäitjad

  • Martin Klöker, PhD
  • Aira Võsa, PhD
  • Kaarel Vanamölder, PhD

 

Projekti täitjad

  • Marin Jänes, MA

 

Referentsgrupp

  • Alicja Bielak (Poola Teaduste Akadeemia)
  • Enn Küng (Tartu Ülikool)
  • Ulrike Plath (Tallinn Ülikool)
  • Kristiina Savin (Lundi Ülikool)

 

Projekti hüpotees ja eesmärgid

Projekti põhieesmärk on teadvustada praegust lünka Eesti- ja Liivimaa aadlikirjanduse algussajandite (16.–17. sajand) uurimisel ning täita see erapooletute, teaduslike ja interdistsiplinaarsete hästi põhjendatud juhtumiuuringute, võtmetekstide allikakriitiliste, kommenteeritud väljaannete ja esinduslikul bibliograafial põhineva käsiraamatuga. Projekt taotleb senise baltisaksa kirjanduse käsitluse kriitilist ümbervaatamist.

Projekt põhineb hüpoteesil, et Eesti- ja Liivimaal ei kujunenud kirjutav aadel mitte kiire majandusliku, poliitilise ja õigusliku olukorra paranemisega 18. sajandi lõpul Vene impeeriumi ajal ja valgustusliikumise toel, vaid juba tänu varauusaja sotsiokultuurilistele ja hariduselu muutustele järgmiste etappidena:

  • Poola-Leedu ja Rootsi võimu all olevate haritud ametnike ja literaatide laialdane aadeldamine,
  • uue teenistus- ja haridusaadli ning nende järeltulijate segunemine vana baltisaksa aadliga,
  • uue teenistus- ja haridusaadli kirjanduslike ja teaduslike ideaalide ja pädevuse tunnustamine ja omaksvõtmine vana aadli poolt.

 

Projekti raames ei plaanita analüüsida muutuse tulemusi ehk 18.–19. sajandi aadlike poolt loodud kirjandust, vaid sellele eelnenud varauusaegsete aadlike loodud eri žanrides teoseid.

Korrigeerides saksa kirjandusloolase Gero von Wilperti (2005) teesi, mille järgi „balti kirjandust kandsid aadlikud ja literaadid, kelle vaheline piir ähmastus järjest kasvava vastastikkuse interaktsiooni tulemusel, mille käigus aadlikest said kirjanikud ja kirjanikest aadlikud“ („die baltische Literatur wurde getragen von Adligen und Literaten, deren Trennung durch zunehmenden Austausch – indem Adlige Schriftsteller, Schriftsteller geadelt wurden – verwischte”), näitame, et:

  • vana aadli ja literaatide interaktsioon ei olnud varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal mitme-, vaid ühesuunaline nähtus: pärast intellektuaalide aadeldamist toimus mitme põlvkonna jooksul järkjärguline segunemine vana aadliga, mis juhtis arvestatava osa kõrgaadlist end aktiivselt kirjanduslikult teostama,
  • just aeglane, kuid järjepidev haritlaste aadeldamine tagas aadli kirjandusliku eneseväljenduse etableerumise ning kestvuse sajanditeks.

 

Baltisaksa aadel pakkus haridustraditsioonile toetuva kirjasõna loomise ja selle väärtustamisega eeskuju esimeste põlvkondade eesti kirjameestele, mistõttu kirjasõna valdamisest kujunes eestlaste jaoks üks ühiskonna mõjukasse eliiti tõusmise vahendeid. Seetõttu on varase aadlikirjanduse täpsem kaardistamine ja analüüs ka hilisema eesti kirjanduse mõistmisel ülioluline.