„Kurja lillede“ lapsed. Sissevaade eesti dekadentlikku kunsti ja kirjandusse

9. detsembril 2016 kl 12.00 toimub Eesti Keele Instituudi maja II korruse väikeses saalis (Roosikrantsi 6) Kirjanduskeskuse teadusseminar „„Kurja lillede“ lapsed. Sissevaade eesti dekadentlikku kunsti ja kirjandusse“.

Ettekande peavad dr Mirjam Hinrikus (Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus; Tallinna Ülikool) ja Lola Annabel Kass (Tallinna Ülikool, doktorant).

19. saj lõpu üks kõige tuntumaid prantsuse dekadentsi teoreetikuid ja kirjanikke Paul Bourget arvab Baudelaire’i kurikuulsa luulekogu “Kurja lilled” (Fleurs du mal, 1857) kohta, et armastusluules on selle autor korraga nii müstik, liiderdaja kui analüütik („Esseid kaasaja psühholoogiast“ 1883/2011: 8). Veelgi enam, just selle kolmiku koostöö tagajärjeks on Bourget meelest kibedaim ja söövitavaim spliini ehk raskemeelsuse tulv (samas, 11). Samale tulvale osutab „Noor-Eesti“ I albumis Baudelaire´i „maaletooja“ Johannes Aavik kui ta kirjutab oma artiklis „Charles Baudelaire ja dekadentismus“ (1905) muuhulgas järgmist: „… dekadendi tüüpus [on] vankuv kõige suuremate vastandite vahel: kord uputab ta ennast kõige jälgimatesse, loomuvastastesse pattudesse, bachantlikkudesse orgiatesse, säälsamas aga püüab ta asketismuses ja kristlikus müstikas oma piinatud ja närtsinud hingele rahu leida.“ (Noor-Eesti I: 195) Aaviku arusaam dekadentsist Baudelaire´i luules näibki tõukuvat osaliselt Bourget dekadentsikäsitusest, mis aga kujutab endast Baudelaire´i dekadentsiarusaamade osalist ümberkirjutust. Kolm ülal mainitud tunnust ei haaku Baudelaire´il otseselt dekadentliku meeskunstnikuga, vaid seostuvad pigem keelekunstilise meetodi ja laiemalt kunsti mõistmise põhiprintsiipidega. „Müstika” võrdub mõistatuslikkusega, „liiderlikkus” liitub eelkõige kodanlike moraaliarusaamade provokatsiooniga ja „analüütilisus“ viitab vastandumisele romantismi ajastust pärit arusaamale luuletamisest kui mingile jumalikule inspiratsioonile allumisest.

Rõhk sõnal „lapsed“ seminari pealkirjas osutabki, et lähtepunktiks pole niivõrd Baudelaire´lik kunstikäsitus, kui selle teadlikud ja teadvustamata siirded ning edasiarendused eesti kunstnike ja kirjanike töödes. Ka ühtib pealkiri 2017. aasta septembris KUMUs avatava näituse nimetusega. Seminaril on kaks eesmärki. Esiteks tutvustame mainitud näituse kontseptsiooni ja alateemasid. Otsime ülal mainitud Baudelaire´liku kolmiku vastukajasid Eestis tehtud dekadentlik-sümbolistlikes kunstiteostes ja ilukirjanduses, mis jäävad peamiselt ajavahemikku 20. saj esimese kümnendi lõpust kuni 1920ndate lõpuni. Teiseks teeme sissevaate kahte selle näitusega seotud ja kataloogis ilmuvasse teemasse. Lola Annabel Kass räägib fataalerootikast ning selle põimumistest „groteski“ ja „süngusega“. Mirjam Hinrikuse ettekande fookuses on peamiselt dekadentliku meeskunstniku kujutised nii eesti kunstis kui kirjanduses. Eduard Viiralti töö „Kunstnik“ (1917) on ka kõnesoleva näituse tunnusvisuaaliks.

Lisainfot teadusürituse kohta saab küsida telefonil 6443 147 ning e-kirja teel utkk@utkk.ee.