Olen pigem jõelaevnik. Intervjuu Aare Pilvega

Aprillikuu Loomingus ilmus Igor Kotjuhi intervjuu Kirjanduskeskuse teaduri Aare Pilvega.

Olen pigem jõelaevnik

Aprill, 2022

Aare Pilv / Igor Kotjuh

Aare Pilv on hinnatud kirjandusteadlane ja luuletaja, kuid tal on laiemgi ampluaa. Tema luulekogu „Kui vihm saab läbi” (2017) on erandlik teos eesti kirjandusloos – väga vähesed poeetilised raamatud on suutnud koguda nii palju auhindu ja arvustusi. Luulekogu teema – mälu olemus ja mõju – on jõukohane just Aarele, kes on harjunud tegelema keeruliste filosoofiliste ja esteetiliste küsimustega. Üllataval kombel selgub meie veebruarikuu algupoolel peetud vestlusest, et luule polegi tunnustatud autori keskne tegevusvaldkond.

IGOR KOTJUH: 2002. aastal, umbes meie tutvumise aegu, avaldasid „Loomingus” artikli Aleksander Suumani luulest, millele panid pealkirjaks „Muutlik püsivus”. Mulle tundub, et need sõnad sobivad sulle endale, need väärtused on peidus juba su nimes, kus on nimisõnad „aare” ja „pilv”. Mu esimene küsimus on võib-olla natuke kummaline, kuid olen ammu tahtnud sinu käest küsida: kas oled rahul enda nimega? Kas oled seostanud oma loomingut nende noomenitega? Kui hästi tunned oma perekonnalugu?

AARE PILV: Jaa, ma olen oma nimega rahul, mulle meeldib, et ta algab lahtise a-ga, mis on tähestiku alguses, selles on r-häälik ja tal on tähendus. Mu perekonnanimi on mulle ka sümpaatne. Ma ise küll ei ole oma nime sihilikult kunagi poetiseerinud, kuid seda on teinud mõned minu arvustajad (näiteks Hasso Krull, ja see nimemäng oli tal üsna veenev). Nii et kui ma kuskil pilvedest kirjutan, siis mitte sellepärast, et ma ise olen Pilv, vaid ikka pilvede pärast.

Oma perekonnalugu ma tunnen küll. Nimega seoses: vanaema tahtis mu onule 1950-ndatel panna nimeks Aare (see oli tollal popp nimi), aga otsustati teisiti. Kui siis mina sündisin, pakkus vanaema selle nime uuesti välja – ja nii jäigi. Pilv on vana Võrumaa perekonnanimi, pärit Vastseliina kihelkonnast (Eestis on ka üks teine Pilvede suguvõsa, mille juured on Järvamaal). Olen sattunud nägema koopiat kirikuraamatust, kus mees on veel ilma perekonnanimeta, aga tema poegadest on juba Pilved saanud. Miks mõisnik sellise nime andis, selle kohta pärimust pole. Oma isapoolset suguvõsa vaadates olen ise fantaseerinud, et võib-olla oli neil „pea pilvedes” vms (seal on üsna palju õnnetult surma saamisi ja muidu ettevaatamatusest tekkinud vigastusi, neile on omane ka teatav hoogne ja lõbus uljus).

I. K.: Mida võtsid oma Viljandi kodust kaasa, kui otsustasid minna õppima Tartu Ülikooli? Kas tundsid ennast kaptenina avamerel, iseseisva inimesena täiskasvanute maailmas?

A. P.: Eks ilmselt eelkõige kirjandushuvi enda – mu ema oli kirjandusõpetaja ja kirjandus ümbritses mind lapsest saadik, nii et erialavalik tundus täiesti endastmõistetav. Aga kaptenina avamerel ma ennast kindlasti ei tundnud, ei tunne tänini. Aastatega on muidugi tulnud erialast enesekindlust kõvasti juurde, aga iseseisvusega on ise lood. Mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, et ma olen pigem jõelaevnik, toetavate kallaste vahel kulgeja, mitte eestvedaja ja suunanäitaja, vaid kaastööline.

I. K.: Ütlesid, et erialavalik tundus endastmõistetav. Kirjelda palun kokkupuudet raamatutega lapsepõlves. Kas aitasid ema ta töös, lugesid kirjandeid? Mida oled õppinud isalt ja vanavanematelt?

Loe edasi Loomingust.