Elle-Mari Talivee Tuglase ja Underi raamatukogude tähendusvõrgustikust
21. märtsi 2025 Sirbis räägib Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna vanemteadur Elle-Mari Talivee muuseumi raamatukogust.
Tuglase ja Underi raamatukogud
Elle-Mari Talivee
Tallinn-Rahumäel Underi ja Tuglase muuseumis on võrratu võimalus kogeda Friedebert ja Elo Tuglase umbes 15 000 eksemplariga raamatukogu enam-vähem sellisena nagu nende eluajal. Samuti leiab sealt Marie Underi ja Artur Adsoni pagulusaegseid raamatuid. Ei tahaks kirjutada näha või vaadata – just kogeda on õige sõna. Raamat tahab lehitsemist ja lugemist, kätte võtmist ka kogusse kuuludes. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse osana ei olegi muuseumi raamatukogu kunagi olnud staatiline, vaid teadustöö kirjandusloolise uurimisbaasina pideva kasutuse ja tõlgenduse objekt teoste sisust kaante, illustratsioonide ning järjehoidjana kasutatud kõnekate esemeteni.
Mida tähendab teadlasele tulek sellisesse väga unikaalsesse teadusasutusesse otse sündmuskohale, suisa välitööle? Isiklikku peaaegu tabamatut kontakti, tähendusvõrgustikku. Raamatute paigutuski ütleb midagi omaniku kohta. Raamatud ja nende kogud meenutavad elusorganisme, koduloomi – koer läheb peremehe nägu ja vastupidi. Tuglasel on seisnud kirjutuslauast südamekätt soome kirjandus – Soomes leidis ta peavarju poliitilise pagulasena ja sellest keelest on ta enim tõlkinud. Seejuures nii mõndagi, mis Nõukogude ajal klassifitseerus keelatuks – Talve- ja Jätkusõja käsitlused, Väinö Linna „Tuntematon sotilas“ („Tundmatu sõdur“, 1955), mis siin ilmus alles taasiseseisvumise järel. Underi kogus on sellest 1957. aasta väliseesti tõlge. Mismoodi õieti Tuglase eksemplar Soomest tema kätte jõudis? Peab uurima. Raamatud on seisnud tal igatahes riiulis nagu kõnekad tunnismärgid mahavaikitust.
Vanim raamat on Tuglasel kuradist, ilmumisaastaga 1729 – „Histoire du diable“, Daniel Defoe satiiri „Political History of the Devil“ (1726) kunagi väga värske tõlge prantsuse keelde. Ehk soetas Tuglas Esimese maailmasõja eelõhtul nahkkaantega raamatukese Seine’i kaldapealse bukinistilt viimase vanematelt saadud raha eest ja kirjutas kindla käega oma nime sisse eelmisest omanikust Bobrinskist leht eespool? Aga aadlikest Bobrinskeid elas ka Liivimaal. Pagana päevakajaline raamat ühest Põrgupõhja Jürkast on see käsitlus praegugi – kurat tuleb maa peale tagasi, teda rabavad inimeste totrad teod ja see, et need tema kraesse lükatakse. Tuglase alter ego’l Felix Ormussonil on novellis „Poeet ja idioot“ just see konkreetne raamat riiulis.
Defoe tuntuim teos „Robinson Crusoe“ on Tuglasel soomekeelne (1930) ja ta on sissejuhatusele andnud hariliku pliiatsiga otsustava hinnanguga: „See eessõna on suurelt osalt lausa lora! Defoe oli midagi hoopis muud kui siin esitatud aatemees. T..“ Tuglasele tähtsad raamatud ongi pliiatsijälgi täis.
Kui üksikule saarele sattunud Robinsoni reis sai alguse juhuslikult, siis otse üle Tuglase kabineti on riiulis terve rida reisijuhte. Baedekeri atlaseid sai kirjanik koguma hakata noore pagulasena Pariisis, kui norra kujur Gustav Vigeland kinkis talle Itaalia-reisiks enda oma. Mõni reisiraamat on midagi enamat: Fridtjof Nansenilt on „Fram polaarmeres I–II“, „Suuskadel läbi Gröönimaa“ „Öös ja jääs“, aga Nansen seisis ka Norra 1905. aasta iseseisvusliikumise eesotsas. Eesti 1905. aasta revolutsioonile pühendatud raamatuid, ajakirju, lendlehti on Tuglas toonase noore mässajana hoolega kogunud ja alal hoidnud.
Loe artiklit edasi Sirbist.