Varasemad teadusüritused

Maia Tammjärv

Kui ebausaldusväärne jutustaja originaaldefinitsiooni järgi on jutustaja, kelle poolt esitatu ei ole kooskõlas implitsiitse autori normidega või teose normidega (Booth 1983: 159), siis ei tundu see ju esmapilgul käivat Mihkelsoni jutustajate kohta. Booth peab silmas lihtsamaid näiteid, mil jutustaja poolt tõe pähe esitatu osutub teose vältel valeks ja sellekohane informatsioon („tegelik lugu“) jõuab lugejateni ridade vahel – see on tekstis olemas, aga ei jõua meieni (tegelase) jutustaja kaudu (selleks vajas Booth implitsiitse autori kategooriat, mille ta võrdsustas teose normidega). Niisuguse käsitluse kaudu on meil aga justkui vaja mingit selgepiirilist „tegelikku lugu“ ennast, mida näiteks Mihkelsoni teostest leida ei pruugigi.

Ehkki Mihkelsoni teoste raskus lugemisel tuleneb tihti just teatavast skisofreenilisusest, piiripealsusest, ebakonkreetsustest või kahetisusest, tundub jutustaja (kes küll kasutab neid „kahtlasi“ tehnikaid) teose kui tervikuga olevat just kooskõlas, ka siis, kui ta „iseendaga“ tegelasjutustajana alati või enamasti ei ole.

Pakun sestap kasutusse terminit püsivalt ebausaldusväärne jutustaja (püsivast ebausaldusväärsusest võrdluses ajutise ebausaldusväärsusega on rääkinud juba Gregory Currie (2004: 134–152), kuid talle ei paku see huvi jutustaja omadusena). See on jutustaja, kelle usaldusväärsus teose kulgedes pidevalt väheneb ja suureneb, kes liigub usaldusväärsusnivool. „Silmaganähtavalt“ avaldub see detailides, me näeme siin väikeseid vastuolusid, ebajärjepidevusi. Oluline on, et niisuguseid vastuolusid, katkestusi ja lünki näeme me teose jooksul pidevalt, ja pidevalt tuleb lugejalgi kohaneda mõne uue võttega, uue ülekirjutusega, juba öeldu eitamisega. Need ebajärjepidevused, tundub mulle, tulenevad suuresti Mihkelsoni kui autori poolt pidevalt käsitletavaist painavaist identiteediküsimustest.

Jah, „Matsi põhjas“ on need küsimused veel pisut selgemad, väljaverbaliseeritumad: „Seal õunapuude all, hakkasin kujundama oma Rihot, kedagi, keda suguvõsa sellisena ei tundnud, sest v a j a s i n teda just nii. / Mina, kes ma võib-olla kunagi ei saa tundma iseenesega identsuse tunnet, kes matustel võib hakata naerma ja laiajoonelise igapäevaoptimismi varjus tajub võõrust. Sest mul on komme vastanduda, eitada, just nagu jõuaksin eituste kaudu iseendale lähemale.“ (Mihkelson 1983: 20), „Ahasveeruse uni“ on lugejale raskem muuhulgas selle identsuseküsimuse (veel suurema) hägustumise tõttu: „Nüüd see algab taas, mõtlesin peaaegu kohe eelmise lause lõpetushetkel, see mitmekordne olek, tõelus-une ööpäevane vaheldus, kus ma ei või päris kindel olla valguses ja varjus ja aastaaegades. Ta räägib minust kui endast ja mina temast, sest näen teda kord enese sees ja siis täiesti-täiesti väljast. Ma nimetan aastaid, ajalehti ja sündmusi, tema räägib unest, mis kestab. Me oleme kinni oma kehade sees või ajas, mille lugu ilmutab end keset maastikku paisatud ruumi“ (Mihkelson 2001: 22).

Jutustaja võib meile otse öelda, et „siiski on parem, kui te mind päriselt ei usu.“ (Mihkelson 1983: 6), aga on selge, et meil ei jää muud üle – me peame teda uskuma, kui me üldse tahame teosele ligi pääseda – jutustaja hääl on ainus hääl – ehkki ta jaguneb siin-seal (või igal pool) mitmeks –, mis võimaldab meile ligipääsu sellele, mis loos toimus, võis toimuda. Jah, me võtame lugemisel omaks teatava teistsuguse lugemismudeli, me ei pruugi uskuda kõike, me võime olla skeptilised, aga me ei saa olla valmis kõigeks, kuhu jutustaja meid kannab.

Niimoodi kujunevad Mihkelsoni teosed lugudeks, mis, olles justkui kooskõlas iseenda kui tekstiga, sisaldavad määramatult ebajärjepidevusi, katkestusi, lünki, ülekordamisi… küsimus on selles, kuidas me lugejaina sellest välja tuleme ja kuidas lugu meie jaoks välja tuleb.

Viited:

BOOTH, Wayne Clayson 1983. The Rhetoric of Fiction. Chicago, London: University of Chicago Press, 2. trükk.

CURRIE, Gregory 2004. Arts and minds. Oxford: Clarendon Press. Lk 134–152.

MIHKELSON, Ene 1983. Matsi põhi. Tallinn: Eesti Raamat.

MIHKELSON, Ene 2001. Ahasveeruse uni. Tallinn: Tuum.

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL