Ajalugu

28. jaanuaril 1938 allkirjastas riigihoidja Konstantin Päts oma otsusega nr 35 „edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu” Eesti Teaduste Akadeemia seaduse.

12-liikmelise Teaduste Akadeemia esimene täiskogu istung toimus sama aasta aprillis. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt saadeti Teaduste Akadeemia laiali – 17. juunil 1940 oli Vabariigi President sunnitud dekreediga selle tegevuse lõpetama. 1945 Teaduste Akadeemia taastati, kuid nüüd juba Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Teaduste Akadeemiana. Selle koosseisus alustas 1. jaanuaril 1947 tööd ka Keele ja Kirjanduse Instituut, mille ühest osast sai 46 aastat hiljem Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

8. mail 1970 tegi kirjanik ja akadeemik Friedebert Tuglas testamendi, millega pärandas oma vara Teaduste Akadeemiale. Testamendis avaldas ta ühtlasi soovi, et tema kodus Nõmmel loodaks majamuuseum-uurimiskeskus. Tegemist oli kirjanikepaar Artur Adsoni ja Marie Underi 1933. aastal valminud eramuga, kuhu 1944 pärast pärisomanike pagulusse minekut lubati oma kodu rajada Friedebert ja Elo Tuglasel, kelle kodu Tartus oli maha põlenud.

Tuglas oli alates 1946 olnud Teaduste Akadeemia korrespondentliige ning jäi selleks ka kõige karmimatel stalinistlikel aegadel, mil ta oli välja visatud nii tema enda asutatud Kirjanike Liidust kui ka mujalt ja kaotanud oma loomingu avaldamise võimalused. Ilmselt tunnustusena selle kummalise sõltumatuse eest pärandaski Tuglas oma käsikirjad, raamatukogu, kunsti- ja fotokogu Teaduste Akadeemiale. Pärandvara arvele võtmise komisjoni nimekirjade andmetel oli Tuglaste raamatukogus 12 618 raamatut ja kunstikogus 1014 teost.

2. märtsil 1971, Tuglase sünnipäeval, kuulutati välja esimesed temanimelise novelliauhinna saajad.

Novelliauhinna rajas Tuglas ise – juba 1969 andis ta Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja Kirjanike Liidu juhatusele teada oma otsusest asutada iga-aastane kirjanduslik auhind: „Kuna minu ilukirjanduslikus toodangus on domineerinud novell, siis on mu südamel eriti selle žanri tulevik.“ Nii lihtsalt see siiski ei käinud. Kiri jäi vastuseta ning alles pärast uut kirja, kõrgete nõukogu ametnike külaskäike Tuglaste kodus (Tuglas oli jätkuvast palaganist sedavõrd tüdinud, et tahtis juba loobuda), lubati tal 6. novembril 1970 raha auhinnafondi üle kanda. 2. märtsil 1971, kui esimesed laureaadid välja kuulutati, laureaadimedalit ja meenetrükist üle ei antud. Juba järgmisel kuul Tuglas suri, tema kodumaja läks remonti ja alles 1976, kui see majamuuseumina külastajatele avati, olid sinna meenete kätteandmiseks kohale kutsutud kõik senised laureaadid.

Tänaseks on Tuglase novelliauhind kõige pikema ajalooga järjepidevalt väljaantav kirjandusauhind.

27. mail 1971 andsid EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse, millega tehti Akadeemiale ülesandeks avada „Tallinnas Nõmmel, majas, kus Fr. Tuglas viimastel aastatel elas, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Kirjandusmuuseumi filiaalina Friedebert Tuglase Majamuuseum“. Akadeemia presiidiumi 28. septembri otsusega see rajatigi. Majamuuseumi juhatajaks sai kirjandusteadlane August Eelmäe, varahoidjaks Valter Kruut.

Majamuuseumi esialgne kollektsioon (hiljem on kollektsioon täienenud) koosnes varast, mille Tuglas pärandas Akadeemiale. Kõige arvukamalt oli Tuglaste kodus raamatuid, millega on täidetud muuseumi pea kõik riiulid ja kapid (muuseumis, Tuglase kabinetis on tänaseni hoitud raamatute Tuglase-aegne paigutus). Tuglase kunstikogus on palju eesti kunstiloo tippteoseid nt Nikolai Triigilt, Aleksander Tassalt, Andrus Johanilt, Oskar Kalliselt, Ants Laikmaalt, Konrad Mägilt ja Ado Vabbelt. Lisaks sisaldab kogu esemelist pärandit, fotosid, postkaarte, lõigendeid, käsikirjalist materjali ja fonoteeki.

2. märtsil 1976, kirjaniku 90. sünniaastapäeval, avati Tuglase Majamuuseum külastajatele.

Pärast Tuglase surma laiendati hoonet – teisele korrusele ehitati juurde väike konverentsisaal ja esimesele korrusele tööruum uurijatele. Laiendus toimus Tuglase plaanide kohaselt, kelle sooviks oli luua oma kodust majamuuseum-uurimiskeskus. Nii ka läks ja praeguseks on majamuuseumist kasvanud välja Kirjanduskeskuse muuseumiosakond, mis haldab nii Tuglase kui ka Artur Adsoni ja Marie Underi kultuurivara, Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriikides kunstikogu ja Paul Reetsi raamatu- ja kunstikogu.

19. jaanuaril 1993 nimetas Teaduste Akadeemia Tuglase Majamuuseumi ümber Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks. 4. oktoobril loodi Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakonna (loodud Instituudi kirjandussektorite baasil 1988) ning majamuuseumi ühendamisel uus teadusasutus – Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

27. oktoobril Kirjanduskeskuse nõukogu poolt vastu võetud ja 13. detsembril Akadeemia üldkogu poolt kinnitatud esimese põhikirja kohaselt oli Kirjanduskeskuse ülesanne „eesti kirjanduse ainestiku kogumine, uurimine ja publitseerimine“.

Direktori kohusetäitjaks sai Piret Kruuspere, esimeseks teadussekretäriks Piret Viires.

1993–1996 lisandus Kirjanduskeskuse kogudesse Marie Underi ja Artur Adsoni Rootsis soetatud raamatukogu, kunstiteoseid ja isiklikke esemeid.

Majas, kuhu Tuglase ettepanekul rajati pärast tema surma majamuuseum-uurimiskeskus ja millest on tänaseks kujunenud Kirjanduskeskuse muuseumiosakond, kuulus algselt kirjanikepaar Underile ja Adsonile. Adson kirjutab: „Tolleaegsete üürihindade juures leidsin, et üheksa aasta üüri arvel võinuksin ehitada paraja elamukese Nõmmele. […] Lisa laenu tuli Voldemar Puhkilt ausõna peale, mõningad materjalid jäid saksa metsafirmale esialgu võlgu ja alusvara moodustasid mõned mu elukaaslase auhinnad. 3. oktoobril 1933 kolisime oma värskesse neljatoalisesse sisse – et lahkuda sealt 20. septembril 1944 suure Rootsi sõidu ajal.“

Perekond põgenes Rootsi 20.–22. septembril 1944 laevaga Triina. Pärast põgenemist nende vara majja suurt järele ei jäänud, välja arvatud mõni mööblitükk ja kunstiteosed, mis Tuglas laetühikust leidis.

25. märtsil 1996 valiti Kirjanduskeskuse direktoriks Toomas Liiv.

Oma valimisel lubas Toomas Liiv jätkata postmodernistlikku uurimussuunda, kus valitseks arvamuste paljusus, mis annaks senisele üheplaanilisele Eesti kirjandusloole erinevaid ja kõikelubavaid tõlgendusi („Tuglase ja Underi Kirjanduskeskusel uus direktor“, Päevaleht 13.04.1996).

7. veebruaril 2000 valiti Kirjanduskeskuse direktoriks Jaan Undusk, kes juhib Kirjanduskeskust ka praegu. Oma programmkõnes kirjeldas Jaan Undusk Kirjanduskeskust kui elitaarset rahvusuuringute instituuti, mis nagu mitmed välismaised eeskujud pakuks võimalust kõrgkoolitusega uurijail keskenduda üksnes kirjutamisele („Jaan Undusk valiti teadusasutuse juhiks“, Päevaleht 8.02.2000).

2003 alustas Kirjanduskeskus sihtfinantseeritava teadusteemaga „Eesti identsusnarratiiv: kultuuri ideoloogilised ja retoorilised mudelid (2003-2007)“.

Kirjanduskeskuse üheks uurimuslikuks prioriteediks sai Eesti kultuuri uurimine ajalooliselt multikultuurse nähtusena. Seniste identsusmääratluste rahvuskesksesse perspektiivi toodi lisa geograafiliste tegurite tähtsustamisega tänase Eesti identsuse ajaloolises kujunemises. Eesti kultuurilise identsuse analüüsil on rahvuslik aspekt möödapääsmatu, kuid uueks eesmärgiks võeti näidata, et tänase eesti rahvuslik-riikliku identsuse juured peituvad ka mitmetes rahvuslikult ja/või keeleliselt „teistes“, „võõrastes“ või isegi „vaenulikes“ kogukondades. Näiteks baltisaksa kultuuris või Teise maailmasõja järgses globaalses eesti pagulaskultuuris.

17. märtsil 2007 kirjutati New Yorgi Eesti Majas alla kinkekiri, millega Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides annetas oma kunstikogu Kirjanduskeskusele. Tegemist on haruldase pagulaskunsti koguga, ehk isegi ainsa omataolisega, mille puhul kogumist suunas kaalutud valik.

1968 otsustati luua kogu, mis talletaks väliseesti kunsti silmapaistvaimad teosed. Kogu teokssaamist loodeti rahastada iga-aastaste ostude ja annetuste teel. Pagulaskunstnike poole pöörduti ettepanekuga, et nad saadaksid Kultuurfondi kunstikogu jaoks oma loomingut. Sobivate teoste valiku tegemiseks ja kinketeoste kunstiväärtuse hindamiseks moodustati komisjon. Kuni 1975 koguti 33 kunstiteost, siis kogumistöö lõppes. Aja jooksul on viis neist tõenäoliselt hävinenud.

2007 sai teoks kunstikogu ühe asutaja, Eduard Rüga, peamine eesmärk, kes soovis talletada väliseesti kunsti iseloomulikumaid ja silmapaistvamaid teoseid seni, kuni Eesti on taas vaba ning on võimalus paigutada need kodumaa muuseumisse.

2008 alustas Kirjanduskeskus uue sihtfinantseeritava teadusteemaga „Autogenees ja ülekanne: Moodsa kultuuri kujunemine Eestis (2008-2013)“, et uurida Eesti kirjakultuuri identsusloome mehhanisme isetekke ja kultuuriülekannete pingeväljas.

Teema alushüpoteesiks oli, et eesti rahvusliku identsuse juured on hübriidsed ning peituvad ka rahvuslikult, keeleliselt ja geograafiliselt „võõrastes“ kogukondades: baltisaksa kultuuris ja Balti kultuuriareaalis, 20. sajandi alguse rahvusvahelises modernismis, eesti kultuuri Teise maailmasõja järgses globaalse ulatusega paguluses, nõukogude imperiaalses kultuuriülekandes. Vaadeldi koloniaalkultuuri üleminekut rahvuskultuuriks ja kultuurimälu toimimist selles protsessis, samuti mõne moodsa kultuuri alusmõiste kujunemist.

Läbilõike teema probleemiseadeist ja tulemustest annab selle täitjaskonna ühiskogumik „Autogenees ja ülekanne“.

22. veebruaril 2011 allkirjastas kunsti- ja kirjanduskriitik, Eesti Kirjanike Liidu liige ja kunstiühingu Pallas auliige Paul Reets oma Bostoni kodus kirja, millega kingib oma kultuuriloolise vara Kirjanduskeskusele.

Kinkekirja järgi koosneb ta kultuurivara „kunstikogust, raamatukogust ja jaapani portselanist“, aga lisaks veel päevikuist, fotokogust ja muudest dokumentidest, näiteks ka tema kirjavahetusest Marie Underi ja Artur Adsoniga. Järgnevail aastail jõudis ligikaudu 800 eesti ja lääneeuroopa kunsti teost (sh Eduard Rüga, Epp Ojamaa-Kuhni, Arno Vihalemma maale ja graafikat, Ruth Tulvingu ja Silvia Leitu akvarelle, Endel Kõksi, Ilse Leetaru, Johann Naha, Herman Talviku, Agathe Veeberi graafikat ja joonistusi) ning üle 800 bibliofiilse või kunstialase väärtusega raamatu Kirjanduskeskuse muuseumiosakonda.

2014 alustas Kirjanduskeskus uue uurimisteemaga „Põimunud kirjanduslood: Eesti kirjakultuuri diskursiivne ajalugu (2014-2019)“.

Kirjakultuuri teket ja arengut Eestis vaadeldakse rahvuslike, seisuslike, kultuuriliste, koloniaalsete jt tegutsemisajendite ajalooliselt põimunud protsessina (histoire croisée), kus olulist osa mängivad mitmesugused ristandvormid, vastasseisud ja pidurdused. Uurimistöö laad on diskursipõhine; analüüsi aluseks võetakse sellised Balti ajalooliselt mitmekeelses ühiskonnas olulised kõnevaldkonnad, nagu ajalugu, religioon, keskkond, intiimsus jne. Koostöös rahvusvahelise autorkonnaga kirjutatakse terviklikult ümber kirjakultuuri ajalugu Eestis (ja Lätis) 13.–19. sajandil, hõlmates sellesse rikkaliku saksakeelse komponendi. Modernsust käsitletakse kui pingelises vahekorras rahvuslike püüdlustega kujunenud ja emantsipeerumist rõhutavat elulaadi, mis tõi esile dekadendi, tõusiku, kunstniku jt märgilised kujud; vaadeldakse ka sellega seotud mõttefiguure (autonoomia, aeg, lõpmatus). Postsovetlikku ilukirjandust, teatrit ja filmi uuritakse kui lähiajaloo mälukultuuri faktorit.

2020 lõpuks oli Kirjanduskeskuse kogudest digiteeritud ligi 9000 fotot ja fotopostkaarti, üle 11 000 lehekülje käsikirju ja lõigendeid ning üle 1000 lehekülje kirjavahetust. Lisaks on digiteeritud väiketrükiseid, dokumente ja muid säilikuid ning on loodud ligi 900 digikujutist kunstiteostest ja üle 500 kujutise esemekogust.

Kirjanduskeskus on aastast 2009 liitunud muuseumide infosüsteemiga MuIS, kuhu 2020. aasta lõpuks oli sisestatud info 32 181 Kirjanduskeskuse kogudesse kuuluva museaali kohta. Säilikute digiteerimine ning nende sisestamine ja kirjeldamine MuISis jätkub.

Kirjanduskeskuse kogudega saab tutvuda siin.

Juulist 2021 asub Kirjanduskeskus Toompea nõlval Kohtu tänav 6.

Kirjanduskeskus asus alates oma loomisest 1993 Tallinna südalinnas Roosikrantsi 6, kuhu keskuse eelkäija – Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut – oli kolinud 1981. Uueks asukohaks on Eesti Teaduste Akadeemia maja, kus nüüd on koos mõlemad Teaduste Akadeemia asutused – juba varem asus siin Teaduste Akadeemia Kirjastus, nüüd ka Kirjanduskeskus. Peale kolme asutuse koostööst tekkivale sünergiale on oluline ka maja ise, mis on oma enam kui pooleteise sajandi pikkuse ajaloo vältel olnud tihedalt seotud nii baltisaksa kultuuri kui ka teadusega.

Kirjanduskeskuse muuseum asub ikka Nõmmel aadressil Väikese Illimari 12.