Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Seminar: Kirjutavad naised Baltimaadel 19. sajandil

Aeg: 3. juuni 2004 kell 10.00

Koht: Tartu Kirjanduse Maja

Korraldustoimkond:
Sirje Olesk (Kirjandusmuuseum);
Margit Sutrop (TÜ praktilise filosoofia õppetool, TÜ Eetikakeskus);
Leena Käosaar-Kurvet (TÜ maailmakirjanduse õppetool);
Anneli Mihkelev (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus);
Rutt Hinrikus (Kirjandusmuuseum);
Liina Lukas (Eesti Goethe-Selts, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus).

Seminari kava:

10.00-11.30 juhatab Liina Lukas

Sirje Olesk, Kirjutava naise võimalustest 19. sajandil: Soome näide
Vahur Aabrams, Balti aadlidaamide kirjanduslik praktika: Elisa von der Recke
Ave Tarrend, "Tantsiva pühaku" "väikene kirjanduslik sedööver" - Barbara Juliane von Krüdeneri kiriromaan "Valérie"

11.30-12.00 kohvipaus

12.00-14.00 juhatab Anneli Mihkelev
Epp Annus, Enesekirjeldus 19. sajandi moodi: Lydia Koidula ja Lilli Suburg
Elo Lindsalu, Kunstiloome ja naiseks olemise küsitav dihhotoomia Koidula kirjavahetuses
Eve Annuk, Lilli Suburg kirjanduslugudes ja Aino Undla-Põldmäe käsitluses
Aija Sakova, Lilli Suburg ja Johanna Conradi

14.00-15.00 lõunapaus

15.00-16.00 juhatab Ave Tarrend

Sigrid Int, Laura Marholmi saatus kirjanikuna
Liina Lukas, Kirjutamine – kas eneseteostus või aseaine? Laura Marholm – 19. sajandi looja-naise psühholoog

16.00-17.00 juhatab Sirje Olesk

Ele Süvalep, Miks Elise Aun ei pärinud Koidula kannelt?
Anneli Mihkelev, Siiski ma naeran jumalist naeru! Anna Haava, tema aeg ja luule

17.00-18.00 juhatab Sirje Olesk

Leena Kurvet-Käosaar, Aino Kallase kirjanikuks kasvamisest
Maris Saagpakk, Naise elu baltisaksa autobiograafiates

18.00-19.00 Arutelu (juhatab Margit Sutrop)

Teemapüstitus:
Veel 19. sajandi keskpaiku oli kirjutav naine Euroopas erandlik nähtus, kellele vaadati kui õigelt teelt (“Kinder-Kirche-Küche”) kõrvale kaldunud anomaalile. Sellele vaatamata haaras üha rohkem naisi sule ning sajandi lõpuks oli naine kirjanikuna enesele tee rajanud nii perekonnalehtede joonealustesse kui mainekatesse kirjastustesse, lugeja südamest rääkimata. Vapraid “kirjaneitseid” on olnud ka Baltimaadel.

Baltisaksa kirjanduslugu alustab Elisa von der Recke (1754-1833), Kuramaa viimase hertsoginna Dorothea poolõde, kahtlemata harituim daam tolleaegsel Baltimaal. Õpetatud ja intelligentsena kuulus ta 18. sajandi lõpu “õpetlasvabariiki”, lävides Goethe, Klopstocki, Kanti jt. ajastu suurustega, reisides koos seltsidaami, samuti kirjutava Sophie Schwarziga Euroopas ringi ja kirjutades - kirju, päevaraamatuid, reisikirju, luuletusi. Sellist kirjanikuelu sai 18. sajandil endale lubada vaid aadlidaam, kel oli piisavalt iseseisvust, et teadlikult ignoreerida seisuslikke ja soolisi konventsioone, mis piirasid naise tegutsemisraadiuse privaatse sfääriga.

Ka eesti kirjanduse teadvustatud alguses seisab üks naine – Lydia Koidula (1843-1886). Nagu baltisaksa kirjanduses, on ka eesti kirjanduses mänginud naised tähelepanuväärset rolli, (mida ka kirjanduslookirjutus on tunnistanud). Koidula, Anna Haava, Marie Under ja Betti Alver on eesti luule alustalad, aga ka Lilli Suburg, Hella Wuolijoki, Marie Heiberg jt. kuuluvad eesti kirjanduskaanonisse. Harvem on küsitud selle järele, milliste raskuste ees seisid nad omas ajas kirjutavate naistena, milliseid seltskondlikke norme tuli neil trotsida, kuivõrd leidsid nad toetust, kuivõrd taunimist, kui konarlik oli nende tee eesti kirjandusse ja kirjanduslukku? Millistes sotsiokultuurilistes tingimustes asus kirjutama eesti naine ja kuivõrd erinesid need tingimused tema saksa soost kaas(maa)lanna omadest? Millised kultuurilised normid soodustasid või takistasid eesti ja baltisaksa naise kirjutamist?

Lisainformatsioon: Liina Lukas (liina.lukas(at)ut.ee, 53420174)