Mare Müürsepp

Sõna „idüll“ – midagi meeldivat ja maalilist oma loomulikus lihtsuses – on sõnastikes tihti seletatud näitelausega idüllilisest lapsepõlvest. Idüll seostub mõistetega ’arkaadia’, ’utoopia’. Lastekirjanduse teoreetikud on laste- ja noorteteoseid tõlgendanud kolmes kategoorias: lasteraamatud kujutavad ideaalset õnnelikku maailma, nad võivad esitada maailma karnevali peeglis või esindavad kokkuvarisemist, kollapsit. Idülli kujutavale teosele on omane harmoonia, tegelaste justkui teadvuseta olek, suletus, müütilisus, romantika; tsükliline aeg – ehk sündmuste kordumise võimalus, korduv tegevus, samas selle korduvuse pühalikkus. Selles mõisteraamis vaadeldakse eesti lastekirjanduse näiteid läbi aja – Jaan Lattikust Anti Saareni.