Krista Kumberg

Vaatan oma ettekandes, millist võttestikku kirjanikud minevikusündmustest kirjutades kasutavad. Jäme ots tundub olevat pihtimuslike minajutustuste käes. Kolmandas isikus jutustaja on minevikuainelistes teostes sageli naiivne jutustaja, taotluslikult lapsemeelne-keelne. Sama tihti esineb ka kõiketeadev, didaktiline, harvem irooniline jutustaja. Minevikusündmustest ja ajaloolistest isikutest kirjutades kasutavad autorid sageli humoorikat ja/või põnevust tekitavat laadi. Juhtub, et väljamõeldis hakkab segama või lausa varjutama ajaloolist tõde. Kui meelde jääb kõrvaline (sealjuures väljamõeldud) seik ja mitte ajaloolise persooni tegelik tegevus, mille tõttu teda mäletatakse – kas siis on ikka raamat oma eesmärgi täitnud? Praegu on lapsel (ja noorel) rohkem võimalusi lugeda nõukogude ajast kui näiteks muistsest Eestist või keskaegsest maailmast. Viimasest 60–70 aastast kirjutatakse memuaarse koega jutte, kaugema minevikuga on tegelenud Lehte Hainsalu, Loone Ots, Jaak Juske ja Lauri Vahtre.