Avaleht

Uudised ja teated

Rein Veidemann

Põimunud kirjanduse mõiste näib olevat inspireeriv leid epistemoloogiliste instrumentide varamust, võimaldades kirjeldada kirjanduslike või selliselt esitatavate tekstide sisemist, sageli varjatud mitmekihilist, erineva päritolu ja algupäraga kooslust.

Jutlus kui üks vanimaid kõnetegusid, aga ühtlasi kirja panduna ka kirjanduse vanimaid ilmutamisi – sellega seoses on tavaks viidata püha isa Augustinusele (354–430), kes mitte ainult ei kommenteerinud pühi tekste, vaid on kirjutanud ka esimese õpetuse jutlusest –, allub võrdlemisi hästi vaatlusele põimunud kirjanduse paradigmas.

Kas pole mitte nii, et kõigis teoloogilistes tekstides võime näha põimunud kirjandust, milles pärimuslik ja kujundlik sõna seotakse ilmutusliku ja kuulutusliku Sõnaga? Igatahes kuulub jutlus algselt, enne kui üldkeeles on sellele lisandunud pisut halvustav varjund kui mingi ideoloogia või tõerežiimi „pähemäärimine“ (vrd Paul-Eerik Rummo „Saatja aadressiga“ maal, kus üht kui teist usku jutlustatatatakse – Rummo1989: 28), praktilise teoloogia alla, olles homileetika kui jutlusõpetuse objekt.

Just dogmaatilis-homileetilisest vaatenurgast on jutlusele lähenenud Elmar Salumaa oma teoses „Jutlus kui teoloogiline probleem“ (1957, käsikirjas). Ta määratleb jutlust kui kristlikku kõnelemist Jumalast, millega jutluse problemaatika ometi alles algavat. Küsimus on kristliku ja (üld)inimliku (omaloomingulise) suhtest jutluses, asjaolu, mis viitab jutluse kui kõneakti ja teksti heterogeensusele. August Arumäe ütlebki oma „Homileetika“ (1960, käsikirjas) sissejuhatuses, et ei saa olla üldist jutluse teooriat, mis oleks kõigile vastuvõetav.

Augustinusele viidates jagab Arumäegi jutluse kaheks tüübiks: 1) homiilia ehk usklike kogudusele peetav jutlus, milles seletatakse perikoope ja mis sellisena on analüütiline jutlus; 2) sermo ehk mõne mõtte iseseisev käsitlus, millel ei tarvitse olla tihedat seost pühakirjaga ja mis sellisena kujutab endast sünteetilist jutlust. Martin Lutherile tähendavatki sermo heade tegude käsitlust. 2013. aastal eesti keeleski ilmunud Lutheri „Valitud töödes“ esindavad sermot „Jutlus kahesugusest õigusest“ ning „Jutlus surmaks valmistumisest“. Georg Mülleri jutlused toovad aga esile veel ühe jutluse tüübi – kerügma (vrd kr kērygma ’heeroldi kuulutus, käsk, jutlus’). Iseenesest on tegemist algseima jutluse tüübiga, nn misjonijutlusega, kristluse kuulutamisega mittekristlastele, mida mul oleks julgust nimetada ka verbaalseks hõivamistööks. Toomas Pauli jutlustes on esindatud aga kaks esimest jutluse tüüpi.

Ladinakeelsest deverbaalist sermō, -ōnis ’ jutuajamine, vestlus, kõne, ettekanne’ tuletatud sermo (vrd ingl sermon) kui jutluse üks tüüp kajastub usutavasti soomekeelses jutluse nimes – saarna. Seevastu saksakeelne die Predigt väljendab sedasama aktiivsust („etteütlust“), mida kannab endas ka eesti „jutlus“. Ei saa märkamata jääda sõnade „jutlema, jutlustama“ ja „jutustama“ n-ö kõne-energeetiline erinevus. Mõlema sõna aluseks on küll ettekantud lugu kui (suulise) kirjanduse, resp. proosa algelement, aga jutluse puhul on oodatavaks lisatulemuseks vaimne ja väärtushoiakuline seisukohavõtt. Kõneteoorias liigituks jutlus illokutiivide alla.

Milles ja kuidas siis väljendub jutluse „põimitud kirjandus“? Tõsiasi, et jutlus on omalaadne diskursiivne mosaiik, ilmneb juba eelnevast jutluse alaliikide iseloomustusest. Kuid jutluses leiab aset ka põimingu rõhutatud markeerimine. Tahaksin siinkohal tuua võrdluse juuste palmikusse punumisega (oh, kes poistest poleks kunagi tüdrukuid patsist rebinud!). Juuksed jagatakse kolme võrdsesse lahku ja põimitakse seejärel üheks jutikujuliseks (vrd „jutt – juti“ ja „jutt – jutu“) tervikuks. Selle terviku osad on selgelt nähtavad, aga jätavad mulje nagu ümbritseksid nad ühte telge. Füüsiliselt seda telge aga olemas pole, see organiseerub (kujuneb) põimingu käigus. Midagi niisugust leiab aset ka jutluses. Mülleri jutlustes on organiseeriv alge selgemini nähtaval. Tegemist on puhtal kujul „kantslijutlusega“, Toomas Pauli jutlustes seostuvad aga tekstiosad nagu pinnad Möbiuse lehel.

Mõistagi ei saa mööda minna jutluse kui kirjandusžanri pioneer-uurijast Toomas Liivist, kelle väitel „üks kõige kestvamaid asju eestikeelses maailmas on jutlus,“ (Liiv 2011: 262) mida manifesteerivat ka Toomas Pauli postill „Kusagilt kumab valgust“ (1995). Kummalisel kombel sõna „postilli“ ennast ei leia me ei ÕS-ist ega ka „Eesti keele seletavast sõnaraamatust“. Kas see tähendab, et jutluste raamat on nii haruldane ilming eesti kirjandusmaastikul, et sel puudub koguni oma üldistav nimi? Niisiis seisame alles avastuse ja seejärel küllap ka äratundmise ees, et post illa verba textus on mitte ainult pühakirja kommentaarium, vaid on olemuslik ka (tõelisele) ilukirjanduslikule tekstile, resp. kujundilisele sõnale.

Kirjandus

Liiv, Toomas 2011. Kristlik paradigma: Toomas Pauli jutlused. – T. Liiv, Tekst teeb oma töö: arvustusi, esseid ja artikleid 1976–2009. Koost E. Lindsalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 260–262.

Rummo, Paul-Eerik 1989. Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972. Tallinn: Kupar.

 

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL