Avaleht

Uudised ja teated

Rein Undusk

Kirjanduse põimituslikkuse presumptsioon kätkeb endas kahtlemata teatavat kindlasihilist üleskutset kirjanduse mitmekihilise iseloomu avamiseks selle erinevates ajaloolistes ja vormilistes manifestatsioonides. Selle eelduse ehk mitte nii iseenesestmõistetavaks, kuid siiski võimalikuks kaasjärelduseks on arusaam, et põimitus ei iseloomusta kirjandust mitte lihtsalt kui passiivset (ja ehk veidi lõdvaloomuselist) uurimisobjekti, vaid kirjandus teostab põimingut lähtuvalt oma natuurist kui sidemängija sotsiaalse diskursi üldisel väljal. Keskendudes oma ettekandes eeskätt sellele põimunud kirjanduse aspektile, sooviksin kohe alguses tähelepanu juhtida mõnele mu teadvuses antud järeldusega seostuvale kaaseeldusele. Nimelt, olen veendunud, et kirjandus talitab kultuuris kui üks mõtlemisprotsessi täievereline liige, ja seda eeskätt kahel märkimisväärsel põhjusel. Esiteks, kirjanduse kaudu toimub kultuuris erinevate teadmisstrateegiate (kui nende, mis määravad meie teadlikke tegevusi ja eesmärke maailmas olemisel) varustamine meelelise tunnetussisuga indiviidi tasandil (s.o individuaalse kohalolu pertseptsiooniga), kuivõrd, näiteks, abstraktne (ajaloo)teadmine Eestist ei pruugi kõige parema tahtmise juures anda vastust küsimusele, kas ja kuidas individuaalne „mina“ osaleb oma kehalise ja aegruumilise kohaoluga Eesti teadmises. Teiseks, asetades teadmise külge meelelisi ankruid ei toimi kirjandus mitte üksnes vastujõuna teadmisõpetusele (epistemoloogiale), vaid on sellega pigem sümbiootilises ja transformatiivses vahekorras, sest, minu väite kohaselt, otsib igasugune teadmine oma hingesügavuses alati ka ise individuaalse kohalolu pertseptsiooni ja pöördub seetõttu ajuti, vähem või rohkem avalikult, kirjanduse poole. (Nagu on ka kirjandusel endal, vaatamata fiktiivsele ainekäsitlusele, vaieldamatud tõepretensioonid.) Teisisõnu, olen arvamusel, et sotsiaalne diskurss kui ühiskonna erinevate kunsti-, teadmis- ja, lisan kindlasti juurde, usupõhiste kõneviiside kogum asub ühtses topoloogilises ruumis, mille sidususe üheks garandiks on (põimunud) kirjandus.

Jaan Krossi loomingule lähenemist läbi „põimiva mina“ kujundi põhjendan esmalt kolme välise argumendiga. Esiteks on enamus Krossi romaane kirjutatud mina-vormis sisekaemustena, teiseks on Kross ise lahti seletanud autobiografismi „kui kirjanduse võimalust ja vältimatust“ oma loengutes vabade kunstide professorina Tartu Ülikoolis, ja kolmandaks on romaanižanri uurija Mihhail Bahtin näinud mina-eluloolisuses selle proteuslikult ähmaste piiridega žanri üht tunnust. Sisulisema ja ühtlasi teoreetilisema põhjenduse „põimiva mina“ kujundile esitan ma lähtuvalt tõsiasjast, et õigusteaduse hariduse omandanud, kuid ajalooromaanide autoriks saanud Kross on ise mõista andnud, et tegelikult oleks tema esimene eelistus olnud õppida hoopis ajalugu. Kui lisada siia veel juurde tõsiasi, et Kross möönab oma pöördumise ajalooainese juurde 1970. aastatel olevat olnud küll mitte just põgenemise, kuid ometi ärapääsemise võimude huviorbiidist Nõukogude Eestis, siis kerkib meie ette tahes-tahtmata kirjanduslik küsimus: kas juhul, kui Kross oleks 1938. aastal teinud oma hiljem ilmnenud tegelikku tahtmist ja astunud hoopis ajalooteaduskonda, ning samuti juhul, kui Eesti oleks jäänud 1940. aastal okupeerimata, nii et ühelgi Eesti ajaloo huvilisel poleks hiljem olnud põhjust pöörduda tegeliku aja eest ära lugudesse, kas siis, nende kahe juhuse kokkulangemisel, seisaksid meie kirjutuslaual mitte Jaan Krossi autobiograafiliste sugemetega romaanid, vaid hoopis, näiteks, ajaloolase Krossi biograafiad Balthasar Russowist, Johann Kölerist, Timotheus von Bockist, Friedrich Martensist ja teistest? Ja et seda veidi häbematut mõtet kogu selle häbematuses lõpuni ära mõelda, küsin juurde: kui asetaksime siis Krossi biograafilised teadustööd ja autobiograafilised romaanid kaalule nimega hüve, siis – kumb kaalukauss oleks raskem? Kuivõrd meie lähtehüpoteesi kohaselt eeldab Krossi ajalooteaduslike biograafiate olemasolu nii Eesti okupeerimata jäämist kui ka vaba inimese võimalust teostada vabas riigis oma tegelikku tahtmist, siis näib, et objektiivses mõttes siin küsimust tegelikult üldse ei eksisteeri. Seda, et me kirjandusinimestena tunneksime romaanide ärajäämise pärast teatavat solvumist võib kirjutada puhtalt subjektiivsete tunnete arvele, millel pole Eesti hüvega suurt pistmist. Ja selline vastus oleks, tõepoolest, ka igati õiglane. Minu teoreetiline edasiarendus siit johtub aga paljuski soovist ka seda võimalikku kirjandusinimeste solvumist minimeerida, mis meil õiglustundest emotsioonidesse tihti üle jääb, öeldes, et Kross, kes ju romaanikirjanikuna koges etteheiteid ajaloolastelt, et ta on oma teoste kunstilise hüvangu nimel ikka ajalootõde väänanud küll, seesama Kross, ütlen ma, käitunuks paljuski sarnaselt ka biograafiate autorina, tõsi, ilmselt märgatavalt mõõdukamalt ja teadlasžargooni järgivamalt, kuid ikkagi üsna samuti, see tähendab – Kross, väidan ma, väänaks tõde nii või teisiti. Ja see meie salarõõm Krossiga ühisosa leidmise pärast Krossi tõeväänamiste tõttu ei peaks end ülepea põhjendama päevavalgust pelgaval viisil ainuüksi seigaga, et Kross käitub ju biograafina samuti nagu käitunuks ta „meie“ leeris, s.o ühe lõdvema žanri esindajana, vaid võiks end päris avalikult öelda tulenevat sellest, et Kross väänab asju nende asjade paratamatute esteetiliste tõekülgede tõttu ja nende külgede ilmsiks toomise pärast. Sellepärast, et Krossi Eesti ajaloo teadmine oli ja jääb mingis oma dimensioonis alati esteetiliseks tõeks, või eestipärasemalt öeldes, aistiliseks tõigaks, sõltumata sellest, millises vormis see on mingil ajaloolis-ruumilisel hetkel väljendatud. Ehk kohandades öeldut meie eelpostuleeritud teadlasžargooni pretensioonidele, väidan ma, et Kross jääb nii oma autobiograafiates kui ka oma mõeldavates biograafiates otsima individuaalse kohaolu pertseptsiooni, ilma milleta, mulle näib nii, on Krossi seisukohast raske Eesti teadmist ette kujutada. Ja et selle kõige näol pole tegu lihtsalt mingi Krossi partikulaarse kentsakusega, tuleneb meie eeltoodud kultuuri topoloogilise sidususe teesist, mille kohaselt esteet, teadlane ja usumees ajavad kultuuris küll erinevaid asju, mis sunnib neid aeg-ajalt nii ühte kui teist unustama, kuid ometi jäävad nad seotuks ühtsesse kultuuriruumi põhjusel, et eksisteerivad teisendusvalemid nende kolme erineva ruumiihaluse vahel.

 

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL