Avaleht

Uudised ja teated

Jaan Undusk

Friedrich Robert Faehlmanni eesti muistendeid (ilmunud kirjutistes Esthnische Sagen 1840, Koit und Ämarik 1844, Wie war der heidnische Glaube der alten Esten beschaffen? 1848, Die Sage von Wannemuine 1852) peetakse eesti rahvusteadliku kirjakultuuri esmaseks manifestatsiooniks, ehkki tekstid ise on kirjutatud teise rahva ehk saksa keeles. Omas ajas ei saanud neid käsitada iseenesestmõistetava osana saksa koloniaalkirjandusest, sest Faehlmann esitles neid kui „võimalikult täpset tõlget“ eesti keelest. Samas vältis ta eestikeelsete algupärandite avalikkuse ette toomist, sest tõenäoliselt ei olnud „tõlgete“ originaale vähegi rangemas mõttes olemas. Nii väljendasid Faehlmanni muistendid hiljem juba paradoksaalsena tunduvat valgustuslikku ideed sünnitada eesti rahvuskirjandus saksa keeles – rajada kirjandus, mis oleks olnud nii-öelda sisult rahvuslik, vormilt internatsionaalne. Säärane kirjandus oleks olnud ühtlasi musternäide kahe rahva kultuurilisest põimumisest.

Seda tulevast viljakat põimumist, mille Faehlmann oma muistenditega paratamatult visandab, ta Baltimaade varasemas ajaloos ei näe – see ajalugu olevat olnud pigem aastasadade pikkune ristisõda eestlaste kultuuri vastu, mida valitsenud teadlik isolatsioonipoliitika. Ka eesti keelega tegelemine ja eesti kirjakeele kujundamine pastorite poolt ei teeninud mitte rahvavalgustuslikke, vaid seisuslike vaheseinte tugevdamise huve. Valgustus Faehlmanni meelest oleks tähendanud (1) eesti keele üleüldist ühiskondlikku tunnustamist koos (2) Baltimaade kogu elanikkonna vabatahtliku üleminekuga saksa hariduskeelele.

Mingis mõttes saab Faehlmanni põimumisprojektis näha saksa kirjanduse eitust saksa keeles. Tema jaoks ei ole saksakeelne kirjandusteos üheselt ja automaatselt saksa kirjanduse osa. Ainuüksi keel ei määra kirjanduse kultuurilist kuuluvust. Arenenud keeles saab paremini väljendada iga rahvuslikku eripära, olgu see siis eesti või saksa oma. Keel ei ole rahvusspetsiifiline, vaid universaalne inimlik väljendusvorm, kusjuures eelistatum on alati hariduslikult edenenum, antud juhul saksa keel. Iseloomulik, et saksa keelt esile nihutades paistab Faehlmann samas silma teravalt sakslaste vastase hoiakuga – veel üks argument selle kinnituseks, et ta ei samasta rahvust ja keelt. Niipalju Faehlmann kui valgustaja.

Aga samal ajal on Faehlmanni loomingus idanemas (eel)romantilised ideed, mis seostusid eeskätt Johann Gottfried Herderi nimega. Herderi keeleline mõtlemine oli toitunud omakorda Martin Lutheri keelelisest protestantismist („jumal kõneleb igas keeles“) ja Johann Georg Hamanni maagilise algkeele teooriast („inimsoo emakeel on luule“), ning selle fragmente kohtab Baltimail 19. sajandi teisel kümnendil eeskätt Pärnu pastori Johann Heinrich Rosenplänteri tekstides. Rosenplänterist paarkümmend aastat hiljem kirjutab Faehlmann pealtnäha vastuoluliselt, et seesama eesti keel, mida on tahetud teha „orja tunnuseks“, ei ole just oma erakordse rikkuse tõttu hästi saksa keelde tõlgitav. Saksakeelne „tõlge“ suutvat vaid suurivaevu edasi anda eesti muistendite keelelist võlu. Ühtlasi möönab Faehlmann, et niisama raske kui tõlkida saksa keelde eesti muistendeid, oleks saksa keelest eesti keelde tõlkida Immanuel Kanti „Puhta mõistuse kriitikat“. Neist vastandustest kumab läbi Herderi esitatud keele elustaadiumide teooria (Über die neuere deutsche Literatur, 1767). Selle järgi on keele noorusaeg, mis kajastub eeskätt ürgses rahvaluules, jumala enese loomingule, loodusele, kõige lähemal, seega väljenduslikult rikkaim. Hilisem inimlikule loogikale ja süsteemile allutatud keel, mis võimaldab küll analüütilist mõtlemist, minetab ühtlasi oma maagilis-meelelise sideme maailmaga ning panetub poeetilise vahendina.

Faehlmanni muistendi „Vanemuise laul“ tuumaks näib olevat keeletekketeooria, nagu see on esitatud Herderi varases käsitluses (Abhandlung über den Ursprung der Sprache, 1772). Kõik taimed, olendid ja protsessid looduses – olles vanatestamentliku jumalasõna saadus – väljendavad oma „keelega“ vaid jumalasõna mingit üht aspekti. Ainult inimkeeles võetakse kogu loodus taas (nii heliliselt kui ka mõisteliselt) kokku, otsekui algses jumalasõnas. Inimene – nagu jumal – väljendab seega ainsana oma keeles kogu loodust, ning seda eeskätt just lauldes. Faehlmanni muistend toob Herderi vaimus välja keele fundamentaalse tähenduse inimeksistentsi piiritlejana, eristamata seejuures üksikuid rahvuskeeli.

Muistendil „Keelte keetmine“ on teatav alus eesti folklooris, milles pilgatakse lätlasi, isureid ja soomlasi, aga Faehlmanni töötluses saab sellest tugevate ksenofoobsete joontega satiir eeskätt sakslaste ja venelaste pihta (venelaste kohta käiva lõigu jättis autor enesetsensuuri korras esmatrükist siiski välja). Erinevalt kõigist teistest rahvastest, kellele antakse keedetud, see tähendab, materiaalselt töödeldud ning kõlalt üheülbaline keel, kingib vanajumal eesti rahvale omaenda jumaliku, keetmise-eelse, niisiis materiaalselt rikkumata ja loomisvärske keele. Iseloomulik, et kõlaliselt kõige inetumad on Faehlmanni muistendis just lähimate naabrite sakslaste, venelaste ja lätlaste keeled, kusjuures seda inetust põhjendatakse susisevate häälikutega, mida eesti keel ei tunne (vrd sakslastel Deutsch! Peitsch!, venelastel tschin-tschai-tschi!, lätlastel latsch). Eesti keelt lähemalt ei kirjeldata, kuid võib arvata, et see on eelnevatele vastukaaluks vokaaliderohke (mida ta ka on) ja laulev (nagu Herder nõudis). Nii rakendati Herderi keeletüpoloogia irooniliselt juba rahvusliku eneseteadvuse tõstmise teenistusse.

Faehlmanni radikaalne põimumisprogramm – eesti rahvuskirjanduse sünd saksa keeles –, mille ta vaikimisi esitab, ei saanud teoks, sest herderlik idee rahvuskeelest kui rahvuse hingest (mida lisaks Lutherile ja Hamannile mõjustas ka Gottfried Wilhelm Leibnizi postulaat iga hinge – ka rahvushinge – monadoloogilisest endassesuletusest) oli 19. sajandi keskpaigas juba üldtunnustatud. Valgustuse asemel hakkas Baltimaid valitsema rahvusromantism, mida Faehlmann oli serveerinud algses iroonilises kuues. Hoolimata sellest, et Faehlmanni programm ise ei käivitunud, oli sellel ometi tohutu käivitav mõju juba järgmistele rahvuskirjanduse programmidele, seda eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu vahendusel.

 

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL