Avaleht

Uudised ja teated

Aija Sakova-Merivee

20. sajandi esimese poole saksa keeleruumist on meile teada mitmeid filosoofe, kes mõtlevad ja kirjutavad fragmentaarselt ja piltides. Kalifornia Ülikooli saksa kirjanduse professor Gerhard Richter on oma 2007. aastal ilmunud käsitluses Thought-Images meelde tuletanud asjaolu, et just kirjanduslik-filosoofiline lühivorm Denkbild on olnud mitmete oluliste Frankfurdi koolkonnaga seotud saksakeelsete filosoofide, nagu Walter Benjamini, Theodor W. Adorno, Siegfried Kracaueri, aga ka Ernst Blochi, mõtlemise tööriist.

Denkbild’i kui esteetilise ja filosoofilise hübriidvormi potentsiaal nii põimunud ja vastuolulise ajaloo kui ka moraali-filosoofiliste probleemide püstitamisel ja mõtestamisel vajaks ja vääriks tõepoolest meelde tuletamist ja lähemat vaatlust. Denkbild’i puhul on niisiis tegemist teatava pildivormis mõtlemisega või hetkejäädvustusega, mis Richteri sõnutsi ei ole ei programmiline käsitlus ega ka objektiivne vaatlus, samuti ei ole see puhtal kujul ilukirjandus või tegelikkuse kajastus (Richter 2007: 2). Pigem on tegu mingi konkreetse probleemistiku või idee filosoofiliseks läbiproovimiseks loodud mõtlemise abivahendi ehk teatava filosoofilise võrdkujuga (Sakova-Merivee 2014: 159).

Denkbild’i roll ja potentsiaal avaldub just tema võimes kujutada pildiliselt selliseid probleeme või küsimusi, mis wittgensteinilikult sõnastades keelele ei allu (Richter 2007: 13), ehk teisisõnu – kujutada seda, millest kõnelda ei ole võimalik. See Ludwig Wittgensteini keelefilosoofiast tõukuv idee või arusaam, et on nähtusi, mida teaduslik või filosoofiline keelekasutus lõpuni avada ei suuda, on kahtlemata omane paljudele olulistele filosoof-kirjanikele, olgu tegemist Walter Benjamini, Ingeborg Bachmanni või Simone de Beauvoiriga. Ingeborg Bachmanni (2005: 136) sõnutsi on terve hulk eksistentsiaalseid küsimusi, mida ei saa filosoofia ega teadusliku kirjeldava keele abil lahendada ega isegi mitte esitada, hoopis suuremad võimalused on siin kunstil.

Antud käsitluse küsimusepüstitus ei lähtu aga niivõrd huvist filosoofia ja selle ilukirjanduslikkuse vastu, vaid huvitub pigem kirjanduses peituvast ja sisalduvast filosoofilisest potentsiaalist, seega vaatlen Denkbild’i kui üht võimalikku filosoofilise mõtlemise kirjanduslikku väljundit. Kui filosoofial ja filosoofidel võib olla vajadus ning soov pildilise ning esteetilisi väärtusi kandva mõtlemise järele, siis samavõrd võib ka ilukirjandus vajada filosoofiat. See ettekanne tõukubki torilmoilikust (Moi 2011: 127) soovist lugeda ja tõlgendada kirjandust filosoofiliselt nii, et seda ei taandataks mõne filosoofilise kontseptsiooni või käsitluse käepikenduseks või heaks praktiliseks näiteks. Teisisõnu lähtutakse arusaamast, et on kirjanduslikke tekste, mis käsitlevad ajaloo- ja moraalifilosoofilisi küsimusi, et mõtestada ja mõista põimunud ajaloost tingitud inimeseks olemise keerukust. Üheks selliseks kaasaegseks Eesti autoriks on kahtlemata Ene Mihkelson, kelle looming on rikas mõtlemist, iseäranis mälutööga seotud küsimuste lahtimõtestamist toetavatest kujunditest ja piltidest.

Antud ettekande keskmes ongi Ene Mihkelsoni romaanidest „Ahasveruse uni“ (2001) ja „Katkuhaud“ (2007) pärit mäletamise ja mälutöö kujundid ning mõttepildid. Läbi Mihkelsoni mõttepiltide kõrvutamise Walter Benjamini ajaloofilosoofiliste mõttekujunditega püütakse ühelt poolt jõuda lähemale Ene Mihkelsoni proosa filosoofilise potentsiaali avamisele ning teisalt mõtestada Denkbild’i olemust ja toimet ilukirjanduse kontekstis. Denkbild kui filosoofia ja kirjanduse vahealal või mõlemas korraga toimiv kontseptsioon ja teksti vorm näib sobivat ilukirjanduse filosoofilisuse avamiseks.

Vaatluse all on mõned valitud mälutööd ja mäletaja tööd/rolli käsitlevad Walter Benjamini mõttepildid-fragmendid nagu Ausgraben und Erinnern (1932, „Väljakaevamine ja mäletamine“) ja Erzählung und Heilung (1932 „Jutustamine ja paranemine“) ning Ene Mihkelsoni romaanidest „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“ pärit mõttepildid-fragmendid. Benjamini ja Mihkelsoni mõttepiltide kõrvutuse kaudu soovitakse avada Denkbild’i kui ilukirjanduse ja filosoofia ühisalal paikneva mõtlemisvormi võimalusi, sh puudusi ja voorusi. Samuti on soov täpsustada sellise tekstipraktika panust põimunud aja- ja kultuuriloo vahendamisel ning mõtestamisel. Teisisõnu püütakse läheneda võimalikele vastustele küsimusele, kas kirjanduslik filosoofilise mõtlemise vorm – Denkbild – suudab avada ja mõtestada ajaloo umbsõlmi mingil teisel ja/või sobivamal viisil kui näiteks moraali- ja ajaloofilosoofia ja nende keelelised võimalused.

Kirjandus

Bachmann, Ingeborg 2005. Sagbares und Unsagbares. Die Philosophie Ludwig Wittgensteins. – Ingeborg Bachmann, Kritische Schriften. München: Piper, lk 123–144.

Moi, Toril 2011. The adventure of reading: literature and philosophy, Cavell and Beauvoir. – Literature and Theology, kd. 25, nr 2, lk 125–140.

Richter, Gerhard 2007. Thought-Images: Frankfurt School writers' reflections from damaged life. Stanford: Stanford University Press.

Sakova-Merivee, Aija 2014. Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Ene Mihkelson und Christa Wolf. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL