Avaleht

Uudised ja teated

Anneli Mihkelev

Pagulas- või eksiilkirjanduse sünd lõi seni enam-vähem kompaktse eesti kirjanduse geograafilises mõttes vähemalt kaheks: üks pool oli kodumaal ja teine üle ilma laiali, ühel pool oli kodumaa, keel ja mälu, teisel pool vaid keel ja mälu, mida tuli säilitada. Teisest küljest tingis laias maailmas elamine uute põimingute lisamise senisele kirjandus- ja kultuuripärandile ning traditsioonile. Osa kirjanikke oli orienteeritud rohkem uute põimingute loomisele, teine osa kodunt kaasa võetu säilitamisele. Enamikul autoritest säilis kontakt ka kodumaaga, nii et põimimine toimus tegelikult nii kodus kui ka eksiilis.

Ivar Ivask oli kahtlemata üks rahvusvahelisemaid ja kultuuriliste põimingute poolt mõjutatumaid eesti kirjanikke paguluses. Juba oma päritolu tõttu oli ta puutunud kokku erinevate kultuuride põimumise ja lõimumisega. Olles eesti-läti päritolu ning abielus läti luuletajaga, peegeldas Ivask nii argielus kui ka oma kirjanduslikus loomingus balti põiminguid, mis liidavad endasse veel märksa laiemaid kultuurilisi ülekandeid. Seegi on mõneti erandlik seik, et Ivask jõudis eesti keeles luuletamise juurde saksa keele kaudu, äratundmise kaudu, et eesti keel on tema jaoks see õige luuletamise keel. Ta ise on oma elu ja loomingu kohta arvanud: „Üks minu elu varasemaid ajesid on olnud püüd ületada või ühendada oma koduse keskkonna rahvuslikke, keelelisi ja kultuurilisi erinevusi.“ (Ivask 2003: 312.) See tõdemus kõlab nii, nagu olekski Ivaski eesmärgiks pidev kultuuride ühisosade liitmine ja kokkupõimimine. Austria kirjanik Rainer Maria Rilke oli Ivaski eeskujuks, kes ka ajendas teda kirjutama oma esimesed luuletused saksa keeles, kuid siiski osutus eesti pärisosa „aastate möödudes palju tugevamaks, otsustavamaks kui vahest ise olin teadlik, ning seda vaatamata sellele, et ma oma päritolu kunagi pole eitanud“ (Ivask 2003: 313). Eesti luuletajaks sai Ivask hoopis Soomes ning Soome teema kujunes üheks olulisemaks tema luules. Ivask arenes niisiis eesti luuletajaks seeläbi, et eesti materjal põimiti teiste kultuuride aluspõhjale, „oma“ tunti ära läbi „võõra“.

Teistpidi põimimist esindab radikaalsem poeet Ilmar Laaban, kelle suur iha sürrealistlike sõnumite järele põimiti algul küll vanema põlvkonna poolt võõristavate pilkude saatel, kuid peagi sai see nii Välis- kui Kodu-Eestis luulekeele täieõiguslikuks elemendiks. Ja lõpuks sai sellest eesti oma sürrealism: „… bretonlik sürrealism otsis-leidis vabaduse üksnes esemete ja mõistete maailmas, Laaban lisas sellele n-ö semantiliselt suhteliselt selgepiirilisele osale vastavalt tausta- ja sõnakujutlusliku ja kõlalise maailma“ (Malin 2004: 386).

Enn Nõu põimis ja põimib oma romaanidesse 1960. aastatest pärit nooruslikku mässumeelsust, mängulisust ja fantaasiat. Soome uurija Pekka Lilja nimetab Nõu esimest romaani „Pidulik marss“ (1968) poliitiliseks utoopiaks (Lilja 1997: 183). Niisugune radikaalsus ei olnud meeltmööda ei Välis-Eestis ega Kodu-Eestis, kuigi Nõu kirjutas oma romaani pärast kodumaa külastamist 1967. aastal. Tulemuseks oli, et romaan oli kodumaal keelatud 1990. aastani ning Nõu isegi sai Nõukogude Eestisse sissesõidukeelu.

Mainitud autorite näitel on kavas arutleda pagulaskirjanduses toimunud põimingute üle ning selle mõjust Kodu-Eesti kirjandusele.

Kirjandus

Ivask, Ivar 2003. Tähtede tähendust tunda. Tartu: Ilmamaa.

Lilja, Pekka 1997. Enn Nõu vaba Eesti aastal 1968 – kas utoopia või düstoopia? – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 183–185.

Malin, Jaan 2004. Laabani maatu ilm. – I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost. J. Malin. Tartu: Ilmamaa, lk 379–398.

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL