Avaleht

Uudised ja teated

Eneken Laanes

Kui Imbi Paju Soomes esilinastunud dokumentaalfilmi “Tõrjutud mälestused” näidati Eestis, algas sellega uus ajastu stalinistlike repressioonide, aga võib-olla ka kogu nõukogude aja mäletamisel Eestis. Film kutsus esile elava tundelise vastukaja nii väljapaistvate kultuurikriitikute kui laiema publiku hulgas, justkui oleks küüditamisest ja nõukogude vangilaagritest räägitud esimest korda. Jäi mulje, et pärast repressioonide kogemuse pea kaks aastakümmet kestnud läbitöötamist õnnestus alles sellel filmil näidata nende mõju inimeste eludele.

Filmi “Tõrjutud mälestused” najal räägib ettekanne kultuuri- ja rahvusülestest arengutest eesti mälukultuuris ennekõike küüditamise ja vangilaagrite mäletamisel. Stalinistlike repressioonide avalikustamine Ida-Euroopas 1980. aastate teisel poolel langes kokku oluliste muutustega globaalses mälukultuuris. Kuigi lääne kultuur elas Teise maailmasõja järel selle paine all, hakati alles 1970. aastatel avalikult tegelema selle kõige hirmsama tahu – Euroopa juutide hävitamisega natside poolt. Nii saabki 20. sajandi viimasel veerandil holokaustist Teise maailmasõja mäletamise keskne topos. Mitmed globaalse mälukultuuri uurijad on ühel nõul, et 1990. aastate alguseks ületas holokausti mälu sellega seotud riikide ja rahvuste piirid ja universaliseerus. Holokausti mälust kasvas välja “globaalne mäluimperatiiv” (Levy, Sznaider) – seda tuli globaalselt mäletada, et vältida inimõiguste rikkumisi olevikus. Lisaks selle pakkus holokaust mudeli, mille abil juhtida tähelepanu ka teistele vägivaldse ajaloo kogemustele nagu orjandus USA-s või Euroopa kolonialismikuriteod. Kuigi erinevate konfliktide ja repressioonide võrdlev mäletamine võtab tihti võistlusliku kuju, on Michael Rothberg näidanud, et holokausti mälu on tegelikult aidanud kaasa ka paljude teiste ajaloolise vägivalla episoodide globaalsele mäletamisele.

Holokausti mälu universaliseerumine tõi endaga kaasa ka selles mälukultuuris kujunenud mäluvormide leviku. Mäluvormi mõiste pärineb Ann Rigneylt, kes näitab, et isegi kui erinevate inimgruppide ajalugu on alati unikaalne, siis on mäluvormid ja mäletamise tehnoloogiad sageli kultuuriülesed, üksteiselt laenatud ja taaskasutatud. Viimaste aastate rahvusülesed mälu-uuringud ongi huvitunud sellest, kuidas mäluvormid kultuuride vahel rändavad ja kuidas ühes ajaloolises kontekstis kujunenud vorme kasutatakse hoopis erineva mineviku mäletamiseks. Üks selline mäluvorm, mille tõi juutidevastase genotsiidi mäletamine lääne kultuuri, oli ellujäänute tunnistused, mis keskendusid üksikisikute psüühilistele traumadele. Antropoloogid Didier Fassin ja Richard Rechtman on näidanud, et veel 20. sajandi alguses ei omistatud vägivallaohvrite psüühilistele läbielamistele mingit tähtsust, vastupidi, neile anti negatiivne moraalne hinnang. Pärast Teist maailmasõda on aga üksikisikute psüühilised kannatused tõusnud poliitiliste konfliktide ja repressioonide mõistmise keskmesse ja pelkadest ohvritest on saanud legitimeeritud ajaloo tunnistajad. Fassin ja Rechtman väidavad veenvalt, et selle muutuse taga ei olnud vaid psühhiaatria areng, vaid pigem moraalsete väärtuste ja maitsete muutumine. Traumast sai uus universaalne keel, mille abil mõtestada vägivaldset ajaloolist kogemust.

Kuigi holokausti mälu universaliseerumine langeb laias laastus kokku nõukogude repressioonide avalikustamisega Eestis 1980. aastate lõpus, jäävad küüditamise ja vangilaagrite mälestused pea täielikult puutumata trauma- ja tunnistamise diskursist. Ettekanne annab ülevaate nende mälestuste esilekerkimisest paguluses alates 1970. aastatest ja Nõukogude Eestis alates 1980. aastate teisest poolest. Esimesed katsed laagrikogemusi mäletada olid kohaliku iseloomuga ja kasutasid tekstitüüpe ja mäluvorme, mis olid käepärast kohalikus kultuuris. Keskseteks märksõnadeks küüditamise mäletamisel 1990. aastatel on ebaõigus, ellujäämine, vahel ka vastupanu.

Traumadiskurss jõuab eesti mälukultuuri alles uue aastatuhande esimesel kümnendil. Imbi Paju film “Tõrjutud mälestused” mõjus niivõrd uudsena, sest lisaks tõsiasjale, et linateos käsitleb repressioonide kogemust teise põlvkonna vaatepunktist ja keskendub naiste kogemusele ning pruugib loo jutustamiseks mõjusat filmimeediumi, tarvitab see mäluvorme ja -diskursse, mis olid laenatud globaalsest mälukultuurist, kuid mis olid Eesti kontekstis ja eesti ajaloo käsitlemisel veel kasutamata. Lisaks sellele filmile peatub ettekanne põgusalt mitmetel viimase kümnendi raamatutel ja filmidel, mis näitavad ilmekalt, et küüditamise ja vangilaagrite mäletamisel on varasem ebaõigluse ja ellujäämise diskurss asendunud trauma omaga.

Viimase kümnendi küüditamise ja vangilaagrite teemalisi esteetilisi mäluakte, raamatuid ja filme, eristab varasematest ka teadlik pööratus väljapoole, rahvusvahelise publiku suunas. Need lood ei ole mõeldud mitte eestlastele, vaid on sündinud vajadusest esitada jutustaja eestipõhjaline lugu rahvusvahelisele kogukonnale. Ja ehk just seetõttu kasutatakse universaalset keelt, mida rahvusvaheline kogukond on nüüdseks harjunud kuulama ja seega mõistab. Ettekande viimane osa keskendub toimunud muutuste tagajärgedele ja küsib, milline mõju on neil bumerangina liikuvatel lugudel – mis on suunatud kaugemale, aga jõuavad lõpuks koju tagasi – kohalikule mälukultuurile.

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL