Avaleht

Uudised ja teated

Mirjam Hinrikus

Käesolev ettekanne lähtub kolmest põhieeldusest. Esiteks, üks kõige jõulisemaid diskursse, mille kaudu Tammsaare tekstid kõnelevad ja mis näib häälena teiste häälte hulgas domineerivat ka nn implitsiitse autori ja/või jutustaja kõnevoos, on dekadents. Teiseks, Tammsaare dekadentsiperioodi tööde hulka kuuluvad eelkõige Esimese maailmasõja ajal kirjutatud või ilmunud tekstid, kus dekadentsidiskurss tuleb esile kõige kontsentreeritumalt. Iseäranis pean silmas jutustust „Varjundid“ (1917) ja näidendit „Juudit“ (1921, näidend on siiski teadaolevalt samuti lõpetatud peaaegu sõja ajal). Dekadentsidiskurss on ülekaalukas positsioonis ka jutustuses „Kärbes“ (1917) ning seda leidub tihedamalt veel Tammsaare nn üliõpilasnovellides ja kahtlemata ka sellel perioodil (u 1908–1924) kirjutatud artiklites ning mitmesugustes miniatuurides. Samas esineb seda mõistagi palju ka tolle aja Euroopa kultuuris ning Tammsaare eesti kolleegide (lisaks kirjanikele ka kunstnike ja tõenäoliselt ka muusikute) eri tüüpi tekstides. Kolmandaks, kõnesoleva diskursi dekonstrueerimiseks Tammsaare tekstides on vaja tunda mitme üle-eelmise sajandivahetuse modernsuse teoreetiku töid, kuid üks olulisemaid autoreid on dekadentsi kontekstis kahtlemata Friedrich Nietzsche, kes paigutub foucault’likust seisukohast selle diskursi suhtes teatavasse transdiskursiivsesse positsiooni (Foucault 2011).

Esmalt uurin ettekandes, kuidas Nietzsche määratleb elu mõistet ja/või metafoori, millised konnotatsioonid sellega kaasnevad ning milliste mõistete, ideedega ja kultuurikontseptsioonidega see ristub või millistele vastandub. Selles seoses huvitab mind eelkõige, kuidas Tammsaare tekstid suhestuvad selle mõiste eri tähenduste kaudu nietzscheliku modernse ühiskonna kriitikaga, mille representeerijateks on Tammsaare ilukirjanduslikes tekstides modernsust sümboliseerivad mees- ja naistegelased. Kuna elu mõiste on Tammsaare tekstides (sarnaselt suurele osale tema kaasaegsetest kunstnikest ja mõtlejatest) selgelt soolistatud, haakuvad mees- ja naistegelased selle mõistega erinevalt (Hinrikus 2015). Kuna Tammsaare tekste struktureerib sooerinevus, kus naine on pigem looduse ja seega elu poolel ning mees esindab rohkem kultuuri ja mõistust, on elu sageli pigem feminiseeritud: elu koos mitmesuguste kõrvaltähendustega vastandub Tammsaare töödes nietzschelikult mehelikustatud modernsele kultuurile kui erinevate moderniseerumisprotsessi aspektide (vitaalsuse vähenemine, ratsionaliseerumine, homogeniseerumine jt) sümbolile. Sellest tulenevalt on tema tekstide meesprotagonistid ja ka meeskõrvaltegelased sageli nietzscheliku elueituse, nihilismi ja dekadentsiga palju tugevamalt seotud kui naistegelased. Siiski ei taandu elu soolistatus sugugi alati lihtsaks dekadentliku mehelikkuse ning elujõulise ja võimuihara naiselikkuse vastanduseks. Soolistatud elujõu ja selle puudumise jooned kulgevad sageli mees- ja naistegelaste sees ja selles mõttes on äärmiselt huvitav femme fatale’ist Juuditi kui võimu- ja seega eluihara naistegelase figuur Tammsaare samanimelises näidendis. Nimelt põimuvad Juuditis elu jaatuse ja eituse jooned keerulisel ja vastuolulisel moel, sekundeerides sellisena näiteks meesprotagonist Thomanderile „Varjundites“ ning meeskirjanik Meriheinale jutustuses „Kärbes“. Samas, kõnesolevate meestegelaste elujanu taganttõukajaks on teistsugused ajendid kui Juuditil ja neile ajenditele osutamine on üks selle ettekande teemadest. Mainigem ka, et vähem ambivalentne on elu jaatuse ja eituse seisukohast näiteks „Kärbse“ Tiksi, kes sümboliseerib eelkõige elujanu ja -küllust, ning samuti „Juuditi“ Olovernes kui ilmselge nietzschelikult teoreetilise, ja seega elust võõrandunud modernse (mees)inimese sümbol, kes esindab (nietzschelikku) sokraatilist kultuuri.

Ettekande eesmärk ei ole keskenduda üksnes Tammsaare kõige selgematele kirjandusliku dekadentsi näidetele. Osutan ka mõningatele tekstilõikudele nn üliõpilasnovellidest, kus mõistel ja metafooril elu on oluline roll. Samuti näitan, et samad nietzschelikud teemad, motiivid ja ideed on olemas ka tema artiklites ning tema hilisemas loomingus, k.a tema võtmetekstide pealkirjades. Räägin lähemalt Nietzsche esimesse loominguperioodi kuuluvast tekstist „Ajaloo kasust ja kahjust“ (Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, 1874), mis on ehk Tammsaare dekadentsiperioodi töid silmas pidades mõnevõrra mõjuvõimsamal positsioonil kui mõni teine Nietzsche teos ja haakub konkreetselt novelliga „Varjundid“. Samuti peatun pikemalt konkreetsetel tekstilõikudel „Kärbsest“ ja „Juuditist“, kus nii mees- kui naistegelased või situatsioonid või ideed seostuvad nietzscheliku elujaatuse või -eitusega.

Ettekanne paigutub laiemasse euroopa kirjandusloo ümberkirjutamise traditsiooni. Nimelt on juba umbes paarkümmend aastat üritatud dekadentsile leida euroopa kirjandusloos koht, mis sel väidetavalt oli üle-eelmisel sajandivahetusel (Lyytikäinen 1997 ja 2003, Kafitz 2004¸ Parente-Čapkova 2014, Sherry 2014). Kaasaja kirjandusteadlased rõhutavad muuhulgas, et dekadentsi tähendusvõrgustik kattus mitmes aspektis arusaamadega, mis seostusid mõistega sümbolism ja mis võeti laiemalt kasutusele dekadentsi mõiste üha tugevamal negativiseerumisel (Kafitz 2004, Sherry 2015). Kaasajal toonitatakse üha enam ka seda, et kirjanduslik dekadents tuleb paigutada modernismi ja modernsuse konteksti, käsitades seda modernistliku esteetika esiletuleku ühe esimese jõulise näitena.

Kirjandus

Foucault, Michel 2011. Mis on autor? ̶ M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Koost M. Tamm, tlk K. Talviste. Tallinn: Varrak, lk 64–95.

Hinrikus, Mirjam 2015. Tammsaare’s constuctions of femininity in light of Weininger’s concept of sex difference. – Journal of Baltic Studies, kd 46, nr 2, lk 171–198.

Kafitz, Dieter 2004. Décadence in Deutschland. Studien zu einem versunkenen Diskurs der 90er Jahre des 19. Jahrhunderts. Heidelberg: Winter.

Lyytikäinen, Pirjo 1997. Narkissos ja sfinksi. Minä ja Toinen vuosisadanvaihteen kirjallisuudessa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Lyytikäinen, Pirjo (toim) 2003. Changing scenes. Encounters between European and Finnish fin de siècle. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Parente-Čapková, Viola 2014. Decadent new woman (un)bound: Mimetic strategies in L. Onerva’s Mirdja. (Annales Universitatis Turkuensis, B 378, Humaniora.) Turku: Paino-salama.

Sherry, Vincent 2014. Modernism and the reinvention of decadence. Cambridge: Cambridge University Press.

 

 

 

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL