Avaleht

Uudised ja teated

Mirjam Hinrikus

Pea kõik Tammsaare tekstid (nii artiklid kui fiktsioonid), mis ilmuvad sõja ajal või vahetult peale sõda, kannavad Esimese maailmasõja kogemuse pitserit. Kuid ehk kõige otsesemalt ja jõulisemalt reageerib sõja mõjudele Tammsaare dekadentlik näidend „Juudit“ (1921). Motiivid, teemad ja sümbolid, kasvõi näiteks sõda, vägivald, veri, vägistamine, enesetapud, viljatus, spekulandid, millele „Juudit“ viitab või mida käsitleb, on ekspressionistlikes tekstides äärmiselt levinud, kuid enamik neist on olemas juba dekadentlikes tekstides. Niisiis huvitaval kombel segunevad selles tekstis dekadentlik esteetika ja ekspressionismile iseloomulikud stiililised ja retoorilised võtted. Ilmselgelt on selle teksti kõigi tasandite funktsiooniks juhtida tähelepanu sõja õõvastavatele tagajärgedele, k.a inimeste metsistumisele sõja situatsioonis. Selles kontekstis kerkib esile üks opositsioon, inimene versus loom ja nende opositsioonipoolte vastastikku üksteist tingiv suhe. Ka selle opositsiooniga haakuv küsimus „Mis on inimene“ jookseb läbi mitme „Juuditi“ tegelase kõnevoost.

See küsimus ja osutatud opositsioon ning tegelikult veel mitmed muud opositsioonid, eelkõige kultuur versus loodus, on Tammsaare tekstides tähenduste tootjana kõikjal olulises positsioonis. Samas muutuvad inimese loomastumine ja ka looma inimlikustumine iseäranis aktuaalseks just tema sõja ajal kirjutatud tekstides. Pean lisaks „Juuditile“ silmas Tammsaare mitmes mõttes sürrealistlikku novellikogumikku „Pöialpoiss“ (1923) ja kindlasti ka tema artiklikogumikku „Sõjamõtted“ (1919). Inimese ja looma ambivalentne suhe ei ole sugugi ainuke teema, millega sõjamõjulised Tammsaare tekstid tegelevad. Kogumiku „Pöialpoiss“ (1923) paari novelli („Matus“, „Pöialpoiss“ ) minajutustajate reaalsustaju nihestumist võib seostada mürsušokiga ja näib et sellele tekstid varjatult ka viitavad. Lisaks tuleb nii „Juuditi“ viimases vaatuses kui dekadentlikus jutustuses „Varjundid“ (1917) esile leina- või ilmajäetuse retoorika, mis näib samuti assotsieeruvat Esimese maailmasõja järelmõjudega nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Haagin mainitud teemad omakorda Sigmund Freudi tekstidega: „Ajakohast sõja ja surma kohta“ (1915), „Lein ja melanhoolia“ (1917) ning „Ahistus kultuuris“ (1930).

Mirjam Hinrikus
on Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur ja Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse dotsent. Tema uurimisteemade hulka kuuluvad modernism, modernsus (sh dekadents, maskuliinsuse kriis ja „uus naine“).


 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL