Avaleht

Uudised ja teated

Andreas Kalkun

Minu vanavanaisa Jakob Ploom (1882-1915?) suri Esimeses maailmasõjas, jättes maha naise Adeliine (1887-1980) kahe tütrega, kellest üks oli minu vanaema Elfriede (1910-1988). Jakob mobiliseeriti ilmselt Moskva lähedal Puškinos, kuhu vennad Ploomid oma peredega olid alles hiljuti Rõuge kihelkonnast emigreerunud. Jakob teenis Saratovi 108. jalaväerügemendis ja oli kirjavahetuses oma venna Jaani ja naise Adeliinega. Jakobi 29 kirja kodustele on klassikaline pööninguleid – leidsin need millalgi pärast oma vanaema Elfriede surma tema maja pööningult vanast riidekirstust. Kuna Elfriede ja Adeliine olid selleks ajaks, kui kirjad minu kätte jõudsid, juba surnud, ei saanud ma kirjavahetusega seotud otseallikatest midagi juurde küsida ning pidin Jakobi tundmaõppimiseks leppima vähese vahendatud perepärimuse ja eelkõige tema epistolaarse pärandiga.

Kirjad on lühikesed, lõuna- ja põhjaeesti segakeeles, nende ortograafia on kehvake, laused kirjavahemärkideta ja poolikud. Kirjad on täis vormeleid, mis korduvad kirjast kirja, ning esmapilgul tundub Jakobi epistolaarne pärand igav, väheinformatiivne ja mitteisiklik. Suure osa kirjadest hõlmavadki vähevarieeruvad alustus- ja lõpetusvormelid, jutud ilmast ja tervisest. Siiski on kirjade lähilugemisel võimalik leida mõndagi huvitavat, mis valgustab Jakobi ja tema pere omavahelisi suhteid ning tema elu õppustel ja lahinguväljal. Et Jakob ei osanud vene keelt, oli ta elu venekeelses keskkonnas ilmselt väga keeruline ja üksildane ning kirjutamine võis pakkuda kontakti turvalise ja arusaadavaga. Samas oli Jakob hädas ka kirjutamisega, ilmselgelt polnud ta varem kuigi palju kirjutanud. Kirjakorpuses korduvad kinnisvormelid on aidanud vähekogenud kirjutajal korrastada kirjamaailma, see on olnud turvaline ja lihtne viis täita lünki hõredas ja ebaturvalises kirja- ja päris maailmas. Jakob Ploom püüab üldiselt oma kirjades hoida enesekindlat ja Jumalale lootvat meeleolu, kuid selle fassaadi tagant paljastuvad aeg-ajalt ka õud ja hirm. Turvaliste vormelite kõrval ehmatavad lugejat hirmuunenäod ja füüsiliste kannatuste kajastused.

Andreas Kalkun
on Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur, kes on uurinud peamiselt seto vanemat laulupärandit ja rahvapärast õigeusku, seto kultuuri representatsioone, samuti Siberisse emigreerunud setode laule ja pärimust. Ta on tegelenud ka eesti rahvaluuleteaduse ajaloo küsimustega ning vaadelnud eesti folkloori soouurimuslikust vaatepunktist. 2013. aastast on ta seotud Helsingi ülikooli uurimisprojektiga "Embodied Religion. Changing Meanings of Body and Gender in Contemporary Forms of Religious Identity in Finland".

 

 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL