Avaleht

Uudised ja teated

Seitse teesi
Jüri Kivimäe

1. Ajalookirjutuses kaua kestnud arutlused Eesti ühiskonna ja ka kultuuri moderniseerumisest aastatel 1905–1917/1918 pole distsiplinaarsel ega ka interdistsiplinaarsel tasandil jõudnud kõikehõlmava ja aktsepteeritud kontseptuaalse vundamendini. Selline olukord on pigem eelistatav, sest diskursiivne suletus välistaks edasised tõlgendusmudelid. Tagasipöördumine vana historiograafia juurde ei loo uut kvaliteeti; sotsiaalmajandusliku analüüsi traditsioonilise meetodiga saadud tulemused pole leidnud tarvilikku rakendust uutes poliitilise ajaloo ning kultuuriloo praktikates.

2. Siinse käsitluse keskmes olev mõistepaar kultuuriline pööre pole samane peamiselt Lääne sotsiaal- ja kultuuriteadustes populaarse suunaga, millega seletatakse umbes 1970. aastail alanud metodoloogilist ja retoorilist nihet kultuuri uueks tõlgendamiseks ja kontseptualiseerimiseks (Tamm 2008). Kultuuriliste pöörete alla on üritatud koondada rida teisi "pöördeid", eirates seejuures kõige olulisemat neist, lingvistilist pööret (Bachmann-Medick 2006...2014).  Kultuurilise pöörde mõistmiseks on ka rõhutatud, et "tegemist on uue reaalsuse ja uue uurimisobjekti avastamisega" (Viik 2008; 2011). Uue, üldaktsepteeritava kultuurikontseptsiooni teket humanitaarteadustes pole seni toimunud ning see võib jääda retooriliseks soovmõtlemiseks.

3. Post-postmodernistliku aja kõikelubatavuse olukorras võib kultuurilist pööret käsitada aga tegelikus, reaalses ajaloos toimunud, põhimõttelise diskursuse muutusena, mille tulemusena tekib uus kultuuriline kvaliteet. Osutades 20. sajandi algul kasutatud retoorikale võib näha Noor-Eesti paroolis Enam kultuuri. Enam euroopalist kultuuri (Suits 1905) või ka Postimehe kirjakogus Eesti Kultura (Reiman 1911) pürgimust haritud, kõrge kultuuritasemega Eesti tsivilisatsiooni poole. Varasem historiograafia on osutanud vaimsele revolutsioonile 1895–1905 (Raun 1969) ja/või moderniseerumisele-euroopastumisele (Karjahärm 1994), mille ajaline ulatus on pikem.

4. Eestis 20. sajandi algul alanud kultuuriline pööre väljendub kõige selgekujulisemalt Noor-Eesti liikumises ja selle trükitud tekstides – Noor-Eesti albumites (I-V, 1905-1915), ajakirjas Noor-Eesti (1910-1911), eriti aga ajakirjas Vaba Sõna (1914-1916), lisaks kogumikus Kümme aastat: Noor-Eesti 1905-1915 (1918) ja muudes tekstikogudes. Nooreestlased ise väitsid 1918. aastal, et “Noor-Eesti ajalugu pakub kogu peatüki meie üleüldisest kultuuriloost, peegeldades liikumisi kõigil vaimuelu aladel.” Noor-Eesti ajastul toimub kultuuriline pööre väga erinevates valdkondades, väljudes rühmituse enda mõjuvallast. Nähtus tervikuna hõlmab moodsa aja muutusi kirjakultuuri stiilis, retoorikas, trükipildis, raamatukujunduses (esteetiline revolutsioon, vt Roos 1930), keeleuuenduses, kujutavas kunstis, teatris, ulatudes teisalt kasvava huvini filosoofia ja sotsiaalteaduste (Nietzsche, Marx), loodusteaduste (Darwin) ja tehnikateaduste, kuid ka meditsiini (suguelu, hügieen, vaimuhaigused) vastu. Naisküsimuse ja sugudevaheliste suhete tulek avalikku diskussiooni peegeldab samuti toimuvat kultuurilist pööret. Noor-Eestis ja selle järelelus oli vene keelel vahendav roll ja arvestatav mõju eestikeelsele kultuurikontekstile, eiramata teiste võõrkeelte oskuse kiiret kasvu. Uuendusliikumise kõiki ilminguid on keeruline katalogiseerida, sest kultuurilise pöörde sees toimuvad muutused on omavahel tihedalt põimunud, vastastikku üksteist mõjutavad ning erineva arengukiiruse ja kvaliteediga. Esimese maailmasõja eelõhtuks pole veel kõigis tahkudes tekkinud kvantitatiivsest arengust uut kvaliteeti.

5. Esimene maailmasõda mõjutas Eesti ühiskonda sügavalt, kuigi vahetu sõjategevus Eesti pinnale esialgu ei jõudnud. Kui Lääne-Euroopa kirjandus vaatleb reeglina sõda kui kultuuridestruktsiooni (kultuurimaastiku ja -väärtuste häving, gaasisõda jne), siis Eestis on muutetegurite koosseis erinev. Sõjatsensuur küll ahistas vaba kultuurilist väljendamist, ent saksavastane propaganda ning tegevuskeelud avasid tribüüni Eesti avalikkuse suunamuutuseks. Sõda ei kahjustanud olulisel määral kultuurilise pöörde edenemist, vaid pigem teravdas kultuurilisi vaatenurki (saksavastaste ja rahvuslike ideede levik) ning laiendas kommunikatsiooni (ajakirjandus, uute väljaannete lisandumine) koos ahelmõjudega (lugemis- ja kirjaoskuse levik, geograafiliste teadmiste omandamine rindeteateist ja sõdurite kirjadest). Rahvusküsimuse esiletõusus (Ernits jt 1915) peegeldub kultuurilise pöörde uus kvaliteet, mis on üheks ettevalmistavaks teguriks autonoomia küsimuse seadmisel Eesti poliitika keskmesse.

6. Kultuurilise pöörde kandja ja läbiviija oli valdavalt noor põlvkond. 1905. aasta revolutsiooni aktivistide vaatluses tõuseb esile vanuserühm sünniaastaga ±1886, seega ±20-aastased, kes on tooniandvad Noor-Eesti liikumises ja järelikult ±30-aastased maailmasõja algaastail. Sõja puhkedes oli juurde tulnud väiksem ±25-aastaste vanuserühm, kes olid kujunenud 1905. aasta vabaduspäevade järellaines ja Noor-Eesti vaimustuses. Kultuurilise pöörde kandvat põlvkonda iseloomustab parem ja mitmekülgsem haridus (akadeemilise intelligentsi plahvatuslik kasv, vt Karjahärm 1994), vene keele, kuid ka teiste võõrkeelte hea oskus, eesti keele eelarvamustevaba kasutamine kõnes ja kirjas, eriti sotsiaalpoliitiliste tekstide loomisel ning vaba liikumine erinevate kultuurikeskuste vahel kodu- ja välismaal. Erinevalt Lääne-Euroopa diskursuses rõhutatud „1914. aasta põlvkonna“ hiigelsuurtest kaotustest, säilis eesti haritlaskonna tuumikrühm (enamik neist ei jõudnud sõjarindele), mis tagas kultuuritraditsiooni jätkuvuse 1920. aastail.

7. Kaasaegsed tajusid Eestis 1905. aasta revolutsioonist alates ja vähemalt 1917. aasta revolutsioonini toimunud kultuurilise pöörde üksikuid ilminguid, kuid olles nende muutuste keskel, polnud nad suutelised mõtestama selle sünergeetilist olemust. Ka tänapäeval on tolle kultuurilise pöörde kõikehõlmavuse tajumine võimalik transdistsiplinaarse lähenemise abil. Kultuuriline pööre kuulub olemuslikult Eesti ühiskonna makroajaloolisse pöördesse, mille tõi kaasa linna ja maa vahekorra muutus ja mis tegi linnadest eestlaste majandusliku, poliitilise ja kultuurielu keskused (Kruus 1920). Noor-Eesti ajastul kujunes väga suur osa Eesti klassikalisest kultuurikaanonist ning sai alguse moodne (modernne) eesti kultuur. Oletame, et kultuurilise pöörde tulemusena toimus oluline paradigma muutus – valdavalt suulise talupojaühiskonna asemele astus moodne kirjalik ühiskond.

Jüri Kivimäe
on Toronto Ülikooli ajalooprofessor ja Eesti õppetooli juhataja. Peamiselt uurinud Liivimaa ajalugu keskajal ja varasel uusajal.

 


 

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Roosikrantsi 6
10119 Tallinn
Telefon: +372 6 443  147
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Muuseumiosakond

Väikese Illimari 12
11623 Tallinn
Telefon: +372 6 722 847
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Toetajad

EL